SISSEJUHATUS e. eellugu
Meenub tsitaat toredast nõukogude multifilist kus papagoi tähtsalt ütles "tulen just parasjagu Indiast, te pole ju Indias käinud". See jäi kummitama. Esimest korda ostsin lennupiletid aastal 2006. Pidime minema. Teised läksid aga mina läksin oopis ansambliga soojendusesinejaks JÄÄÄÄRe tuurile. Lootes vallutada maailma, või noh alustuseks Eestit. Seda ei juhtunud. Ja Indias jäi ka käimata.
Nüüd hakkasime (Tiinaga) India mõtet heietama juba aasta tagasi. Peaks minema. Piletid ostsime jaanuaris. Sai soodsalt. Nii oli ka hea bändi ja muudesse graafikutesse aeg leida. Ikkagi peaaegu aasta ette teada.
Lisaks piletitele on algajal India külastajal veel muidki kulutusi:
Reisikindlustus u 30 euri nägu
Vaktsiinid (muidugi kui elu ja tervis armsad on) u 100 euri nägu (A+B hepatiit, kõhutüüfus, teetanus-difteeria)
Malaaria tabletid 70 euri (võib küsida ka sõbralt ega pole ülejäänud eelmisest reisist)
India viisa 63,50 - viisa tegemine pole ka eriline raketiteadus. Nüüd on viisaesindus ka Tallinnas. Täpsemalt Raekoja Platsis Maharaja restoranis. Eelnevalt on tarvis vaadata, et pass piisavalt kehtiks, teha 5x5cm pildid, täita online viisataotlusankeet https://indianvisaonline.gov.in/visa/indianVisaReg.jsp ja välja printida ning kleepida eelmainit pilt. Koos eelneva kraamiga panna veel ümbrikusse maksekorraldus, et oled viisa eest tasunud http://www.igcsvisa.fi/visafees.html ja reisikindlustuse poliisist koopia aga see polnud vist kohustuslik. Pärast käisime ise järel. Kuigi saab volitada ka teist isikut kirjalikult. Aega läks umbes 2 nädalat.
Lisaks veel muud ninni nänni, mida reisile kaasa võtta. Lasime ka oma reisiläppari parandada, et võimalusel vanaema hoolde jäänud Jürgeniga sidet pidada. Reis ei ole iseenesest pikk aga lapsele uus kogemus nii kaua vanematest eemal olla. 15 päeva
Kellegi kuludesse läks ka Rough Guide India, mis mulle jõuluks kingiti.
Muid kulutusi me ei teinud. Ei bronninud hotelle ega sisesõitude pileteid. Kuna raamatutest tundus India selline kaoses tuksleva inimpuntrana, ostsustasime ka kohapeal rahulikult võtta ja lasta asjadel minna, nii nagu nad lähevad.
Raha otsustasime kaasa võtta umbes 500 euri sularahas, 800 arvel ja veel backupiks krediidikas.
Püstitasime siiski mõned eesmärgid. Käia ära Varanasis - kõige pühamas ja vanemas India linnas, palverändurite mekas, kus voolab emake Ganges ja kus soovivad indialased tuhana taas Gangesega üheks saada, peale põletusmatust, mida päevast päeva jõe kalda treppidel -ghatidel - läbi viiakse. Veel plaanisime külastada Agrat koos Taj Mahaliga, ühte rahvusparki. Nautida kohalike hõrgutisi, muusikat ja filmikunsti. Shopata kohalikel turgudel, suhelda kohalikega ja hingata Indiat endasse niipalju, kui selle aja jooksul teha jõuab.
13.okt 2012 Esimene
päev ehk kuidas ei tohiks Indias käituda ehk henna tätoveeringuga tüdruk!?
Just sai täis 24 tundi reisimist.
Kogu lennuvärk kulges ilma probleemideta. Tallinn-Moskva. Moskvas terminalide
vahetus, kus Tiina sisustas oma aega lõhnaõlide ja kallite kätekreemidega.
Jõudsime teha vaid ühe SUDOKU kui rahvas toolidelt püsti kargas ja lennuki
poole jooksma hakkas. Seda tegime ka meie. Läbi sügisese vihmasaju. Auhinnaks
kohad turistiklassis. Vahtisime terve tee mingeid filme ja sõime. Und ei tulnud
absoluutselt. Jalad ja selg jõudsid just valutama hakata, kui olime 6 tunnise
õhulennuga Delhis. Tiina läbis lennujaamas takistusriba üle pikutavate
koristajate ja väikese lapse suuruste tarakanide. Nimelt oli lennujaama
koristajannade ainus võimalus kubjas Mustafa karmi pilgu alt eemal jõudu koguda
vetsus- põrandal end mõnusasti kerra tõmmates.
| Nii nad seal jalutasid. Rahulikult ja kus juhtus. |
Kell oli alles vähe ja me
viivitasime terminalist lahkumisega. Vahetasime kehva kursiga raha ja jõime
kohvi. Lõpuks tuli aeg lahkuda. Väljas jooksid mustad mehed meie peale tormi
nagu kanad terade peale. Üks suleline oli eriti ablas. Jäigi meile kannule.
Lubas soodsa hinnaga taksot ja täpselt õigesse kohta ära viia. Tahtsime
raudteejaama. Ta viis meid hoopis riiklikusse petumasinasse, millel ka vastav
nimi Incredible India turismibüroo. Kontoritöötaja hakkas paberitele meie
reisist erinevaid skeeme tegema ja hindu välja pakkuma. Aeg kulus. Jõudsime
juua mitu tassi chaid ja kuulata võrratuid pakkumisi. Lõpuks tõusime ja läksime
oma taksojuhti otsima. See kükitas teiste härrastega põõsas, pühkis laubalt
rätikuga higi ja tatistas läbi hammaste. Nõudsime, et ta meid raudteejaama
viiks. Oh perse. Aga ta jõudis meid veel siia sinna vedada enne kui vihasena
raudteejaamas meid maha pani. Ise koguaeg mögisedes, et see on ohtlik kant jne.
Maksime talle veidi rohkem kui lubatud, kuna ta pidi ootama ja „meie asju
ajama“. Nojah raudteejaam oli küll õige aga seal oli järjekordne agent meil
vastas. Ta aitas meil võtta 30 rupsi eest motoriksa ja peagi olime järjekordse Incredible
India uksetaga. Seekordne mees oli vähe normaalsem ja mitte nii pealetükkiv.
Pakuti jälle chaid ja paberile joonistusid samasugused skeemid nagu paar tundi
tagasi eelmises kontoris. Seekordne härra suutis meile selgeks teha, et oleme
oma rongipiletite bronnimisega siiski pange pannud ehk siis sellega, et me seda
kodus ei teinud. Ühesõnaga saime (üsna normaalse raha eest) autojuhi kes, meid
siis Dehlist Jaipuri, sealt edasi Agrasse sõidutab, viib meid kõigis neis
kohtades erinevate vaatamisväärsuste juurde. Lisaks ka hotellide broneeringud
hommikusöökidega. Agrast rongipiletid Varanasisse ja tagasi Delhise ka. Lisaks
kauplesime tänaseks ka hotelli Delhisse. Pärast vaatasin hirmuga foorumites ka
ringi, kas oleme ilge tünni saand. No hindasime seda keskmiseks tüngaks aga ega
meil ei ole kahju India majandust veidi turgutada ka.
Autojuhiks saime noore Wasi kelle
käsutuses täitsa töökorras Tata Indigo. Ta tõi meid Channa Marketi juurde Ivory
(peaaegu Rüütalu Ifi ) hotelli ja ootas autos tukastades, kuni me valmistusime
Delhi tuuriks. Üldse pikutavad indialased igal pool kus juhtub ja igas asendis.
Nendega koos hulkuvad koerad, lehmad, sead ja ahvid.
| India mees pikutamas |
| India värav |
Päike oli seniidis ja küttis nagu Fesma keskkütte katel. Uhasime ühe vaatamisväärsuse juurest teise juurde. Teele jäid Delhi Gate, Rahvusliku käsitöö galerii ja palju muud.
Lisaks väsimusele hakkas sokeerivalt
mõjuma palavus, kerjuste armee ja igal pool vahtivad särasilmad. Otsustasime
autojuhile vaba õhtu anda ning varjusime hotelli. Pärast väikest puhkust oli
reisiärevus päris suureks paisunud. Uurisime Lonely Planetit küll nii küll
naapidi aga enda asukohta tuvastada ei suutnud. Läksime välja ja hingasime
õhku.
Tahaks öelda et värsket, aga valetada ei ole ilus. Jalutasime mööda
tänavaid ja meeleolu tuli tagasi. Ostsime tänavalt kohalikke sööke, maiustusi,
maitseaineid ja Tiinale mingi ürbi. Ja mingil hetkel ei mõjunduki kogu see pull
enam nii rusuvalt. Tagasi hotellis külm duss ja kõne Jürgenile. Näis mis homne
toob.
| Kohalikud maiustused |
14. oktoober 2012 Jaipuri poole
ehk pulmamarss.
Uni oli öösel võrratu, olgugi, et
autod tuututasid ja eriti õhku ei olnud. Tiinal muidugi nii hea ei olnud, sest
ta oli saanud endale õhtuga kurguvalu. Ärgata oli raske kuid ajasime ennast
hommikusöögiks õigeks ajaks alla. Loomulikult oli infolauas uus vend, kes ei
teadnud kokkulepitust midagi. Seega pidime ootama umbes pool tundi ja siis
saabusidki lauda servatud võileivad ja kohvikannu pesu vesi. Oli kosutav.
Kohale oli tulnud ka meie ustav
autojuht Wasi ja sõit Jaipuri poole võis alata. Sõitsime Dehlist välja ja
läbisime tohutuid tööstusalasid, uusi linnaosasid ja arusaamatuid
kiirteepunkte, kus igalpool muidugi raha korjati. Tee ise kuigi kiire ei olnud,
kuna tohutul hulga tuttide ja lintidega rekkaid oli teel Mumbai poole.
Teepeal kohtasime erinevaid
kaubitsejaid ja ka ühte naiseks riietatud meest, kes rekkameestele oma
teenuseid pakkus. Ta tegi ka mulle läbi autoakna siivutult silma aga olukorra
päästis taas Tiina lahke naeratus.
Pärast 5 tunnist sõitu olime
Jaipuri eeslinnas Ameris. Meie hotelliks sai Amer järgnevaks neljaks ööks. Wasi
arvas, et seda on ilmselgelt palju aga eks näis. Läksime linnapeale vett ja
maiustusi ostma. Siin oli liikuda juba täitsa mõnus, keegi eriti ei kerjanud
ega tülitanud. Eks oma poode reklaamiti ikka ja valgele inimesele tere ütlemine
tundub siin ka päris ok tegevus olevat.
Einestasime hotelli restoranis ja
Tiina sai jälle sokki. Jooksin restoranist talle välja järele ega saanud midagi
aru. Ta oli näinud elevanti tänaval. Mnjah.. Olgu öeldud, et pärast nägime neid
kümnete kaupa.
| Joogipaus |
India tänavatel kõnnivad ja
hängivad valdavalt mehed. Naised teevad kodus tööd.
Pärast käisime veel pikemal
jalutuskäigul ja tagasi tulles sattusime pulmarongiga kaasa hängima. Kõige ees
ruuporiga käru, siis orkester, tantsivad mehed, hobuse seljas ratsutav peigmees
kellel nägu kaetud hõbedaste narmastega ja kõige lõpus naised. Ilmselt oli tegu
mingi osaga pulmarituaalist. Kõik tantsisid ja bailatasid täie hooga.
Indias on enne abiellumist meeste
ja naiste läbikäimine tabu. Kui emad, tädid ja muud sugulased on sulle sobiva
pruudi leidnud ning pikkade ja tüütute rituaalide käigus paari pannud on oma
naisega hängimine lubatud. Aga see ei tähenda, et poisid ja tüdrukud ei kohtuks.
Vastupidi. Nad teevad seda salaja. Parkides ja muudes kohtades, kus Indias
üldse pisutki privaatsust on võimalik leida. Suurtemates linnades pidid olema
ka ööklubid, aga sinna võib minna ainult koos pruudiga, vallalised imegu näppu.
Aga et abielu ootamine nii muserdav ei tunduks käivad mehed tänaval sageli käest
kinni ringi või hoiavad istudes kätt hellalt teise õlal. Mehi ja naisi koos
hängimas ei kohtagi, vahel mõni perekond väikese lapsega jalutab.
Õhtul istusime katusel asuvas
restoranis ja vaatasime valgusemängu eemal olevas kindluses, mis moodustab
linna ümber 12 km pikkuse müüri läbi orgude ja üle mägede.
| Esimesed söögid - kana masala, roti leivad ja mango lassi |
Kõige rõõmustavam on see, et põhja alt ära
pole löönudki.
15. oktoober 2012
Tänane öö oli pisut närviline,
kuna õhtul tuppa minnes avastasime, et öösel hakkavad toas igalt poolt välja
ronima lutikad, kirbud ja muud elukad. Magama oli jääda raske sest koguaeg oli
tunne, et keegi närib ja hammustab. Aga see kõik võis olla
malaariatablettidest. Putukad siiski olid.
Pärast kerget hommikueinet,
röstsai-muna-lahustuv kohv, olime valmis asuma teele, et avastada
ümbruskaudseid templeid ja kindluseid.
Alustuseks tõusime autoga mööda
mägiteid vanasse maharadjade aegsesse Jaigarhi kindlusesse.
Vanas kindluses oli
palju erinevatest ajastutest sõjatehnikat ja mis kõige tähtsam, väga imelised
vaated orus laiuvatele linnadele ja küladele. Kindlust oli külastama tulnud ka
palju koolilapsi umbes sama palju, kui Eestis inimesi kokku on. Koolilapsed
olid valgetes vormides, poisid nagu ikka siin maal valges triiksärgis ja
viikarilaadsetes pükstes (komplektis mida muide erinevates värvitoonides
kannavad siinmail enamus mehi nii tööajal kui ka vabal ajal). Tüdrukutel oli
alumine osa valge seelik, üle põlve. Jalas olid olenemata soost kõigil
spordisokid ja mustad jooksusussid ehk tossud.
Vaadates 12 aastaste india tüdrukute mustade karvadega kaunistatud sääri, saan ma (Tiina) väga hästi aru miks 3 päeva jooksul mitte ühegi naise sääri pole näha olnud (va Bollywoodi staarid, kellele on kõik lubatud). Naised käivad siinmail jalad ja õlad kaetult. Valdav igapäevane riietus koosneb värvilistest mustritest ja kullast ja hõbedast seal sees. Juhul kui sa oled vana ja piisavalt korpulentne siis sa kannad üldjuhul lühikeste varrukatega nabapluusi millest kena pruun magu välja punnitab ja siis kerid sa endale ümber pika aga väga kauni riideriba mis katab nii pead kui ka jalgu, nimeks on sellel riietusel sari. Kui sa oled noorem naisterahvas (mehele minemata), siis kannad sa indialasena üldjuhul retuusi või mukiaadseid (noh niuksed puhvis ja jalgevahe on põlvede juures) õhemast kangast maani pükse ja varrukatega tuunikat ning salli, mille otsad on visatud seljale või keritud pooleldi ümber pea. Naised on väga väärikad ja kaunid neis rõivastes, palju ilusasmad kui kolme triibuga tressides.
| On ju ilus vaade? |
Vaadates 12 aastaste india tüdrukute mustade karvadega kaunistatud sääri, saan ma (Tiina) väga hästi aru miks 3 päeva jooksul mitte ühegi naise sääri pole näha olnud (va Bollywoodi staarid, kellele on kõik lubatud). Naised käivad siinmail jalad ja õlad kaetult. Valdav igapäevane riietus koosneb värvilistest mustritest ja kullast ja hõbedast seal sees. Juhul kui sa oled vana ja piisavalt korpulentne siis sa kannad üldjuhul lühikeste varrukatega nabapluusi millest kena pruun magu välja punnitab ja siis kerid sa endale ümber pika aga väga kauni riideriba mis katab nii pead kui ka jalgu, nimeks on sellel riietusel sari. Kui sa oled noorem naisterahvas (mehele minemata), siis kannad sa indialasena üldjuhul retuusi või mukiaadseid (noh niuksed puhvis ja jalgevahe on põlvede juures) õhemast kangast maani pükse ja varrukatega tuunikat ning salli, mille otsad on visatud seljale või keritud pooleldi ümber pea. Naised on väga väärikad ja kaunid neis rõivastes, palju ilusasmad kui kolme triibuga tressides.
| India naised lapsega, täiesti igapäevases riietuses - seljas on sarid |
Pärast paaritunnist tutvumist
kindlusega läksime teise Nahargarhi kindlusesse. Palju väiksem kindlus kui
eelmine aga kaunite maalingute ja samuti ilusate vaadetega Jaipuri linna vanale
osale.
Vahepeal sõbrunesime ka väikeste
suitsetavate poiste karjaga, keda Tiina usinasti pildistas ja loengut pidas
tervislikest eluviisidest. Suitsetamisest 7 aastased poisid loobuda ei
kavatsenud. Seega jäi Tiinal üle neile helkurid kinkida, et nad vähemalt auto alla
ei jääks. Minumeelest ei saanud nad küll väga aru, milleks need helkurid loodud
on ja püüdsid neid kes süüa, kes kaela riputada. Mis seal ikka, tulime tulema.
| Kutid |
Otse mäest alla ja Jaipuri
vanasse linnaossa. Teepeal pildistasime ka järve keskel asuvat paleed. Järv
kubises ahvenalaadsetest kaladest, kelle jaoks väiksed kerjuslapsed taignakange
müütasid. Keegi kala ei püüdnud, ju olid siis pühad loomad.
Nüüd olid kõhud tühjad ja aeg oli
võtta einet. Otsustasime minna restorani, mida ka kohalikud tarvitavad.
Restoranis oli peale meie ja hindude ka mitmeid valgeid inimesi. Uurisime
menüüd ja tellisime chana masala, mingi panneeriasju (nagu mozzarella juustu
tükid kastmes), köömnetega riisi ja naani leibasid. Söök oli vürtikas ja
rikkalik. Maksis umbes 400 rupsi ehk 5 euri.
Kõhud täis hüppasime autosse ja
kõmmdi. Esimene avarii Indias. Autojuht tagurdas külgepidi mingile motoriksale
otsa. Suht katki oli uks aga pärast väikest sõnelust reis jätkus, kuigi mr.
Wasi tuju oli rikutud.
Ta viis meid oma tuttava tekstiilivabrikusse, kus meile
alguses tootmist tutvustati ja siis Tiinale sall ja muki püksid pähe määriti.
Tegelikult olid need ju täitsa kenad, aga hind ei olnud just selline nagu
lootnud oleks. Mina olin tugev ja jäin truuks oma vanadele pükstele ja koledale
särgile. Vähemalt nende kaupmeeste arvates. Ahjaa Tiina siiski kauples ka.
| Kes maksab? |
| Siidi templid |
| Käsitsi trükkimine siidile |
Peagi olime tagasi oma hotellis. Toa
seinal rippus väike krokotilli poeg. Tiina proovis teda pildistada aga sisaliku
jalad olid kiiremad ja oligi ta kadunud konditsioneeri sisemusse, et sealt ööpimeduses taas välja hiilida.
16. oktoober 2012
Alustasime oma päeva taas kell
10. Härra Wasi oli õigel ajal õiges kohas ja nii meie sõit algas. Jaipuri uuema
osa poole ehk Pink Citysse. Esimeseks ülesandeks oli leida pangaautomaat, sest
india rahal on maagiline komme rahakotist kaduda. No eks me võibolla pole olnud
ka kõige kokkuhoidlikumad aga see selleks. Kahjuks ei töödanud esimesed
automaadid ja mingid küsisid alustuseks telefoninumbrit. Raha ei saanud.
| Valik ruupiaid. 1 euro on u 67 ruupiat |
Kraapisime 600 ruupiat kokku ja
saime piletid linna muuseomisse Albert Hall ja veel muudesse kohtadesse, kuhu
sama piletiga sisse saab. See Albert Hall oli alustuseks natuke muidugi liiga
rahvarohke. Seekord umbes eesti-läti-leedu inimeste jagu kooliõpilasi kokku,
kes kõik Tiinaga sõbraks tahtsid saada ja pilti teha tahtsid. Tiina oli nagu
superstaar.
Seetõttu murdis Tiina terve päeva pead, kas pälvis tähelepanu oma
võrratu jume ja ilusa väljanägemise tõttu või hoopis pika kasvu pärast. Lisaks
erinevatele rahvuslikele aaretele leidsime ka esimese avaliku prügikasti,
sildiga „use me“. Muuesumist lahkudes kohtasime ka u 9 aastat kohalikku poissi,
kes 1 minuti jooksul suutis jagada oma märkimisväärseid geograafia alaseid
teadmisi, küsida umbes 100 isklikku küsimust ja kutsuda meid endale külla.
Lisaks saime teada, et ta vend on sotsiaaltöötaja ja tegeleb tänavalastega.
Küllakutsest keeldusime viisakalt.
| Meie fännid |
Edasi sõitsime City Palace´i
lähistele ja andsime autojuhile veidi vaba aega. Orienteerusime läbi
tänavarägastike palee juurde, mille ees peatasid meid kinni kolm teismelist,
kes tegid koolitööna uurimust turistide kultuuriväärtuste eelistuste kohta. Nad
olid armsalt viisakad ja õnnelikud, et me nende küsimustele lahkelt vastasime,
kuigi küsimused võtsid kohe isikliku suuna ja üle 3 sellest uurimusest ei tule.
City Palace oli tõesti kaunis ja peen.
Seejärel otsisime kõrvaltänavast üles
Jantar Mantari. See on nagu sürrealistlik skulptuuripark. Tegelikult on need
ehitised ja vigurid astronoomilisteks ja astroloogilisteks eksperimentideks.
| Jaipuri City Palace |
| Jantar Mantar |
Ostsime vahepeal külma vett, sest
palavus keskpäeval on ikka jube küll. Ilmselt joome siin sellise koguse vett,
mida kodus olles aastaga jooks. Kusjuures wc vajadust ei teki.
Pärst täheteadlase meistriteost
suundusime Windy Palacisse. Sisenesime ilmselt valest uksest, kuna vahepeal oli
tunne, et oleme kellegi kodus juba, aga peagi leidsime õige suuna üles.
Ronisime kohe kõige kõrgemale ja mis seal salata, kauni ehitise tipus oli peale
ilusate vaadete ka kerge tuuleke puhumas.
| Wind Palace |
Kuna Tiina hakkas kõhutühjusest
ärrituma ronisime alla tagasi. Vahepeatusega kingapoes, mul oli vaja lõpuks
midagi lahedamat tenniste asemele, liikusime restoranide suunas. Kuna nälg oli
suur, astusime esimesse kohalikku toidukohta, kus einestas terve saalitäis
kohalike. Kui olime lauas istet võtnud olime juba omad inimesed. Valisime kaks
erinevat thalit (metallkandikul asetsev valik kohalikke toite) ja külma vett.
Söögid olid taaskord võrratud. Tiina thali valik tundus kuidagi parem, aga me
jagasime.
| Erinevad thalid |
Veidi orienteerumist ja ahvide
pildistamist, leidsime ühe sikhide templi juurest ka oma tukkuva autojuhi. Ta
uuris, kas oleme väsinud ja tegi ettepaneku minna Ayurveda spasse lõõgastavale
massaažile. Spa oli küll askeetlik, kuid massaaž sellele vaatamata kuninglik.
Massaazi lõpuks oli mul tunne, et mul pole poolt pead. Veidike kosumist ja pea
kasvas jälle otsa tagasi. Tiinat masseeris naine ja mind mees. Kuigi ta
libistas oma õlise käe ka üle väikese andrese jäi kõiks sündsuse piiridesse.
Loodame, et Tiina sai oma külmetushaigusele ka leevendust. Ahjaa, peale mazaasi
nägi Tiina välja nagu talle oleks pudel õli pähe valatud.
Kui hotelli tagasi jõudsime oli
juba pime ja elektrikatkestus veel olemata. Istusime katuserestorani ja jäime
moslemite ülelinna kõlavaid palveid ootama.
17. oktoober 2012
Nonii. Täna oli autojuhil antud
vaba päev. Loodam, et ta kasutas seda kasulikult. Meie käisime siis lõpuks ära
siinsamas Amberi Palees. Kuna meil oli mingi kompleks pilet, siis piletirahhi
ei läinudki. Rühkisime mäest üles. Päike paistmas lagipähe , seljakotis
loksumas vesi.
| Amer Palace |
Kogu teeäär kindlusesse oli
palistatud erinevaid ihuliikmeid kaotanud kerjustega, tänavalaste ja
kaubitsejatega. Kõige põnevam atraktsioon oli mees kaaluga. Ühesõnaga sai
ennast raha eest kaaluda. Näiteks palju kaalud ennem kindlusesse tõusmist või
pärast. Või siis koos puujalaga või ilma. Ok julm nali. Ristisime ta
kaalujälgijaks. Kaalujälgijaid oli tegelikult lausa mitu selle sissekäigu tee
peale. Kerjuseid me ei pildistanud.
Palee oli muidugi kaunis ja
jällegi kaunid vaated. Sestap oli siia tulnud hulgaliselt valgeid turiste niiet
üsnagi kodune tunne oli.
Veidi peale keskpäeva olime
roninud alla tagasi. Ostsime puuvilju ja kohalikke maiustusi ning vett.
Seejärel pugesime oma hotelli tagasi, et puhata. Kuna eile oli väsitav päev ja
ka üsna jõuline massaazikogemus seljataga, Tiinal isegi mõned sinikad, läks
meie puhkus küllaltki pikale. Sellest johtuvalt ei jõudnud me metsamatkale
minnagi, kuna mets pandi kella viiest juba lukku. Nagu ka muud atraktsioonid
siin maal.
| Hommikul koolis, pärastlõunal puuvilju müümas |
| Magusad köied |
| Tagasihoidlik supp ja roti |
Sellel ajal kui mina telekast X mehi vaatasin
sõbrunes Tiina hotelli roosilõhna pihustajaga, meiekeeli puhastusteenindajaga
ja sai teada, et 20 aastasel poisil on jäänud 1-2 aastat kuni isa talle lõpuks
naaberkülast naise otsib. Muide 75 % juhtudel valib naise pojale isa või ema.
Liiga-keerulise-nimega-et-meelde-jääda-poiss rääkis veel, et kui ka pruudi pere
leiab uue kodu peiu vanemate juures sobiva olevat, siis tehaksegi pulmad ära.
Muidugi peab ka usk sobima, hindi muslimit ei taha, kui siis ainult siis kui
usu ära vahetad. Tiina hirmutas poissi küll koleda ja kurja pruudivalikuga, aga
poiss ütles, et isa valik on see kõige õigem ja talle see igatahes sobib. Veel
ei suutnud poiss uskuda, et meil Eestis jumalat ei taheta uskuda ning abielluda ka
alati ei tiahata. Poiss rääkis ausalt välja, et töötab ilma vabade päevadeta 12
h päevas (nojah, palju on selle hulgas ilmselt niisama passimist ja lonkimist)
ja saab selle eest 4000 ruupiat kuus (ca 60 eurtsi), ning annab selle muidugi (või
osa sellest) emale. Haridusteed oli poiss käinud 10 aastat ja siin on tema
esimene töökoht. Delhis pidid samas kirjaoskajate palgad korralikumad olema nt
15 000 ruupiat (250 eurtsi) hüpermarketis kaubaga mässates jne.
Nautisime hiljem veel
hotellikatusel õhtusööki ja päikeseloojangut.
Homme liigume juba edasi Agra
suunas.
18. oktoober 2012 Jaipur-Agra
Öösel hakkas mul kõht
pahaendeliselt korisema ja tulemus oli käes. Ilmselt õhtul söödud kanasupp lõi
põhja alt ära. Tegin dieedi päeva. Üks röstsai, banaan ja vesi. Tundub, et
aitas.
Alustasime täna kell 10 oma
teekonda Agra suunas. Mitte kaugel Jaipurist jäi meile teepeale ka mitusada
aastat vana ahvide tempel. Meie autojuht sai väravas kokku vana sõbraga ja nii
nad sinna lobisema jäid. Liikusime poola turistide kannul templiväravast sisse.
Väravas ostsime ka 20 rupsi eest ahvidele pähkleid, mida kavatsesime parimatele
ahvidele ühekaupa anda aga nagu ikka, meie head kavatsused luhtusid. Õuepeal
tuli üks suur põhiahv Tiinale vastu ja hüppas talle peaaegu sülle, ise samal
ajal pähklikotti rebestades. Maha kukkunud pähkleid hakkas ta kahe käe ja
suupoolega sööma kuni üks kauni sariga memmeke ta luuaga minema peksis ja meil
allesjäänud pähklid kokku aitas koguda. Kuradi ahv.
Shokist toibunud liikusime
üles templi poole. Möödusime ka basseinidest, kus kohalikud ennast ja oma
riideid pesid.
| Ohver ja pätt |
Üleval oli ahve juba kõvasti
rohkem. No viiekümne ringis. Kuigi raamat väitis, et neid on seal 5000, kes
teab äkki olid ülejäänud puhkusel. Pähklikotiga kordus sama lugu aga nüüd me
neid kokku enam ei korjanud. Sama juhtus ka poolakate banaanikotiga. Oh seda
nalja. Pildistasime veidi ahve ja vaateid ning tulime alla tagasi. Üks ahv oli
ühe käega.
Edasi Agra poole. Teeääres
skulptuuri kartellid, tellisevabrikud, lehmakoogi kuivatajad-vedajad ja muud
tüübid.
Jõudsime kumbes kell 13 Agra
lähedale Keoladeo Rahvusparki.
See rahvuspark on India kuulsaim lindude kaitseala ja maailma top 10sse kuuluv ornitoloogide sihtpunkt. Kuigi uudistes oli öeldud, et kõik rahvuspargid Indias on praegu suletud, oli see lahti. Alguses olid väikesed segadused piletitega aga sellest saime jagu.
| Lind |
See rahvuspark on India kuulsaim lindude kaitseala ja maailma top 10sse kuuluv ornitoloogide sihtpunkt. Kuigi uudistes oli öeldud, et kõik rahvuspargid Indias on praegu suletud, oli see lahti. Alguses olid väikesed segadused piletitega aga sellest saime jagu.
Võtsime rattariksha ja vana sikh
hakkas väntama meiega pargi sisemusse. Mees oli vana ja 25 aastat sellest elust
riksha mees olnud kui sellele vaatamata oli tal terav silm. Ise poleks võibolla
niipalju linde näinudki. Lisaks lindudele olid seal antiloobid ja vees palju
säga moodi kalu. Paari päris pirakat sisalikku nägime ka. Mis kõige tähtsam, saime
hetkeks nautida vaikust ja rahu.
| Loom |
Edasi sisenesime juba Agra linna
ja just pimenemise ajaks jõudsime oma hotelli. Et oma magu proovile panna sõime
ka korraliku India õhtusöögi eks näis mis saab.
19. oktoober 2012 Agra
Täna pidime veidi kauem magama,
et alustada päeva hiljem, kuid meie une katkestas kell 8 kõne retseptsioonist,
mis kutsus meid hommikusöögile. Ajasime kargud alla ja püüdsime endale
sisendada, et on hommik. Kuna meie toas puudub aken, või noh see avaneb
koridori, siis on siin võimatu aru saada kas on öö või päev sestap püüame siin
võimalikult vähe aega veeta.
Hommikusöök oli klassikaline.
Röstsaiad, või ja omlett. Mingi väga magus moos ka. Ja eriti lahja piimaga
kohv. Täitis kõhtu sellegipoolest.
Esimeseks vaatamisväärsuseks oli
Agra Fort.
Võimas punane kindlus kaunite roheliste aedadega ja vaadetega Agra
linnale ja umbes kilomeetri kaugusel asuvale Taj Mahalile. Ostsime pileti ka
kohe Mahali ära, et oleks homseks olemas. Reedeti on Mahal suletud. Ilmselt
poleeritakse seal siis marmorit. Ka Agra Fortis oli palju turiste, kahjuks ka
India siseturiste. Kahjuks sellepärast, et kui me kuhugi pikemalt istuma ja
puhkama jäime oli neid terve kari ümber ja kõik tahtsid meist pilti teha või
meiega lihtsalt pildile jääda.
Minu jaoks oli see tüütu, Tiinale tundus pigem naljakas.
Minule meeldisid sellised viisakamad pereisad, kes pilti teha ei tahtnud, aga
tulid niisama uurima, et kust me pärit oleme ja kuidas Indias meeldib jne. See
oli ok.
| Agra Fort |
| Fännid 2 |
| Pidin poseerima minagi |
Peale Agra kindlust läksime
vaatama kuidas kohalikud marmorimeistrid elavad. Töökojas tutvustati meile
tehnoloogiat, kuidas tekivad valge marmori peale mustrid ja värvid. Seejärel
mitte nii huvitav osa- pood. Meile tutvustati erinevad lauaplaate ja jumal teab
mida veel ning pakuti nende Eestisse saatmise võimalust. Keeldusime viisakalt.
Siiski ostis Tiina kaks marmorist lillekaunistustega ehete karpi, millede
hinnast ta pool alla suutis kaubelda. Tubli.
Edasi läksime ühte viisakamasse
restorani. Kahjuks olid ka hinnad viisakad, aga mitte midagi üle mõistuse.
Tellisime isegi liiga palju. Selle eest ei maksnud ma peldikupaberiulatajale
jootraha. Ta oli vihane, kuid mis teha.
Kui me söömast tulime oli meie
autojuht Wasi ostnud kingituseks kotitäie India puuvilju mille nimi kahjuks
meelde ei jäänud aga me vaatame hiljem maailma viljade leksikonist järele. Need
olid südame kujulised ja meenutasid maitselt maapirni.
Õhk väljas ei olnud enam nii
palav ja me sõitsime üle Yamuna jõe vaatama mini Taj Mahali ehk päris nimega
Itimadud-Daulah. Kena väike koopia päris asjast. Tiina jagas oma kingituseks
saadud maapirne kerjustlastele nagu ema Theresa. Tutvusime ka ühe pereisaga,
kes oligi just Ema Theresa sünnilinnast perega Agrasse ekskurssioonile sõitnud.
Pilti ei pidandki tegema.
Pärast jalutasime Metab Bahi
ääres. See on täpselt Taj Mahalist üle jõe asuv park. Parki sisse ei läinud
kuna selle eest kasseeriti jälle raha. Aga äärest sai ka kenasti jõele ligi.
Jõgi ise oli suht kokkukuivanud. Selles vees mis oli, püherdasid kohalikud ja
vesipühvlid läbisegi ning mõned naised pesid ka pesu. Samas voolas kogu selle
linna pask ja solk sinna niresse.
| Taj Mahal üle kuivanud jõe |
Enne hotelli minekut varustasime
ennast veel puuviljadega ja muu kraamiga.
Homme lähme Taj Mahali sisemusse
ja pärast raudteejaama rongi ootama, et siis juba püha linna Varanasi poole
kihutada.
20. oktoober 2012 Agra – Varanasi
Tänane päev algas positiivselt,
kuid kahjuks nii ta ei lõppenud, aga kõigest järjekorras. Hommikul võttis meie
autojuht meid peale, et minna vaatama Taj Mahali ka seestpoolt. Sinna oli
kogunenud tohutu hulk inimesi. Kui lõpus tohutu kadalipu ja piletikontrolli
läbisime selgus, et ma pean oma seljakoti ära andma kuna selles on läptop ja
see on ohtlik Taj Mahalile. Mis seal ikka. Laveerides läbi inimmassi leidsin
lõpuks üles pakihoiu. Tiina jäi ootama seespool väravaid. Poole tunniga olin
tagasi, et minna siis põhi monumenti uudistama. Oli tõesti uhke. Piltide peal
tundub muidugi suurem kui reaalsuses.
| Taj Mahal |
Kokkulepitud ajaks jõudsime meie
autojuhi juurde. Otsustasime, et ostame enne sööma minekut ka mõned
postkaardid. Postkaardi poes oli muidugi ka muud träni, mida meile pähe määrima
hakati. Läksime ka õnge ja ostsime paar pakki teed kingituseks. Meie autojuht
tegi Tiinale ka väikse üllatuse kinkides talle karbi kohalikke maiustusi,
milliseid ta ka oma perele üllatuseks kaasa ostis.
| Jube magusad asjad |
Liikusime restorani, kus oli
palju Lõuna-Indialasi. Liiga palju. Pidime ootama fuajees kuni laud vabaneb. Selle
aja sisustasime postkaartidele kirjutamisega. Laud saigi vabaks ja kuna oli
viimane päev autojuhiga, tuli ka tema meiega sööma. Põhjenduseks, miks ta ennem
ei tulnud, tõi ta selle, et kui ta varem on sööma tulnud, siis turistid ei taha
talle niipalju tippi visata. Hakkasime juba kartma, et mis kosmilistest
summadest jutt käib, sest ootab ta meilt lahkudes ju samuti head tippi.
Peale kosutavat sööki liikusime
postkontorit otsima, et kaartidele margid panna. See oli suht soodne 120 rupsi
8 kaardi eest. Kui margid kleebitud olime jälle lõhkise küna ees. Kuhu panna
kaardid, sest postkontoris neid postitada otseloomulikult ei saanud. Õnneks oli
üle tee üks suur rauast kast millel nimeks kirjakast. Loodame, et need kirjad
ka kuhugi jõuavad.
Siis oligi aeg liikuda
raudteejaama, mis millegipärast asus tunnise autosõidu kaugusel Agrast Tundla
nimelises asulas.
| Tundla raudteejaam |
Jätsime Wasiga jumalaga ja
läksime rongi ootama. Raudteejaam oli ikka ilgelt räpane. Rotid jooksid igal
pool ringi ja inimesi oli loomulikult ka palju. Järjest kiiremini hakkas
selgeks saama, et meie loodetud 23.20 rong jääb jõhkralt hiljaks. 8-16 tundi.
Lisaks meile endile pingutasid meie rongipeale saamise nimel ka teised:
hollandlastest, hispaanlastest ja prantslastest turistid ja muidugi kasu peal
väljas olevad indud aga tulutult. Vähemalt läks nende rong vaid 1 tunnilise
hilinemisega. Kui see oleks võimalik olnud, oleks nad hea meelega meile oma
istmest osa eraldanud, aga kahjuks see pole lubatud.
Õnneks oli hispaanlastest
reisijatel enamvähem usaldusväärne reisisaatja kes meile hotelli otsis ja ka kohale
viis.
Nüüd siis püüame magada ja minna
hommikul vaatama, mis kell on lootust
rongile saada või on reis sootuks tühistatud.
21. oktoober 2012 Varanasi
Uinumine ei olnud kerge, kuna
meie aken oli tänava poole ja mingid mögafonid karjusid poole ööni ja rahvas
pidutses. Tuba oli sääsepininast paks ja hommikul oli kere hammustusi täis.
Võtame malaaria vastaseid tablette ja ei muretsenud väga. Esimest korda oli
elektrikatkestusest Indias kasu. Umbes kella 1 ajal läks vool ära ja sai
mõnusalt uinuda. Muidugi kaua see lõbu ei kestnud. Elektrikud olid head tööd
teinud ja pidu jätkus juba kella 5 paiku. See undamine tundus niivõrd jälk aga
mis teha see on tänapäevane India muusika.
Otsustasime, et läheme kella 7st
raudteejaama tagasi, kuskilt oli meelde jäänud, et võibolla hilineb rong ainult
8 tundiJ
Viipasime tänavalt riksajuhi ja
sõit võis alata. Selles külas küll varem valgeid inimesi polnud nähtud. Sellest
andsid märku kõik oma pasunatega ja kes oli jalamees hüüdis lihtsalt „hello“.
| Ka traktoritele meeldib rongisõit |
Rauteejaamas saime teada, et rong
jõuab 11 paiku. Ehk hilineb kokku koguni 12 tundi. Seekord pidas info paika.
Rong tuligi aga jumal teab mis perroonile ja rongi number ka ei klappinud.
Õnneks olime palganud punase särgi ja vasest medaliga portjee, kes meid väikese
tasu eest õigesse vagunisse ja õigetele kohtadele toimetas. Rongisõit oli puhas
lust. Saime nö AC3 klassi kohad.
See tähendab, et on narid 3 tükki üksteise peal ja teiselpool vahekäiku veel 3 tükki. Nari all istuda ei saa. Vähemalt normaalses pikkuses inimene seega saab kogu reisi pikutada. Mööda vahekäiku sõeluvad pidevalt erinevad toidu ja joogimehed ning muud tegelased. Üldiselt on mugav sõita. Vagunis on konditsioneer ja klaasist aknad toonkilega. Paljud kohalikud kellel pole raha sellise pileti jaoks, sõidavad sleeper klassis. Need on inimesi täis tuubitud ja akende asemel on trellid. Riputakse ka uste ja akende küljes. Katusel pole veel reisijaid näinud. Bussidel küll. Meil viidi omal ajal rahvast selliste rongidega Siberimaale.
| Mina rongis pikutamas |
| Kõik teised pikutamas |
See tähendab, et on narid 3 tükki üksteise peal ja teiselpool vahekäiku veel 3 tükki. Nari all istuda ei saa. Vähemalt normaalses pikkuses inimene seega saab kogu reisi pikutada. Mööda vahekäiku sõeluvad pidevalt erinevad toidu ja joogimehed ning muud tegelased. Üldiselt on mugav sõita. Vagunis on konditsioneer ja klaasist aknad toonkilega. Paljud kohalikud kellel pole raha sellise pileti jaoks, sõidavad sleeper klassis. Need on inimesi täis tuubitud ja akende asemel on trellid. Riputakse ka uste ja akende küljes. Katusel pole veel reisijaid näinud. Bussidel küll. Meil viidi omal ajal rahvast selliste rongidega Siberimaale.
| See oli see sleepers klassi vagun. Pildipeal tundub suht korralik. |
Rongis tutvusime ka ühe toreda perega.
Mees, naine, väike laps ja vanaema. Mees oskas hästi inglist ja temaga me siis
jutustasime küllaltki palju. Ta jagas nõu, kuidas indias hakkama saada ja
hoidis ka silma peal, et me õigest jaamast mööda ei paneks. Väga tore mees. Ise
on ta sunnitud töötama Delhis 1-2 kuu kaupa kodust eemal, kuna siinkandis talle
lihtsalt tööd ei ole. Töötab ta riiklikus pangas vms. Pärast andis ta
tagasihoidlikult ka oma meiliaadressi, et ma talle kirjutaks, et noh siis on
nagu sõber välismaal. No miks ka mitte.
Sõime terve päeva ainult
küpsiseid ja peale vett. Kuna Tiina igale toidupakkujale pisarsilmil järele
vaatas, otsustasime riskida. Ostsime samosasid. Need on sellised kolmnurksed
krõbedad pirukad, millel täidiseks karuli ja läätse ja köömnete ja muude maitseainete
pudru. Need olid tulised ja võrratud. Kui küsisin meie uue sõbra käest enne
ostmist, ega neid ohtlik süüa pole, pakkus see talle palju nalja ja ta ütles,
et õigupoolest annab üks 400 kilokalorit. Tegelikult on rongi keskel üks terve vagun, kus
toimetab kokkade brigaad. Söögimehed veavad siis seda kõike vagunitesse laiali.
Võibolla isegi liiga väikeste vahedega. Kui magajaid silmas pidada. Minu lemmik
mees oli tomatisupimees. Ta hõikas alati puhtas ameerika-kauboi-inglise keeles
„ei tomeitou sõup“. Kõi naersid ja luristasid punast löga endale sisse.
| Prae ja keedumunamees |
Enne rongist väljumist oli veel
väike pahandus. Nimelt tuli meile ütlema, et meie jaam on tulemas ka üks rongi
töötaja ja oli nördinud, et me sõbra olime leidnud. Nimelt jäi ta nüüd oma
välja teenitud teerahast ilma. Andsime talle siiski 20 rupsi tee ja präänikute
jaoks.
Tänase õhtu päästis Tiina. Nii
kui rongist maha saime oli meil üks tüütu vend kraevahel, kes teadis meist kohe
kõike ja oli nõus meid, kui oma sõpru kohe õigesse hotelli viima. Ja seda 3
korda kallimalt kui Lonely Planet kirjutab. Tiina saatis ta pikalt ja asus uusi
taksojuhte otsima. See tüüp koguaeg kukil. Järsku keset ümberkogunenud
meestesumma astus meie ette üks eriti mustanahaline tagasihoidlik vennike, käes
kortsunud paber kuhu oli kirjutatud Mrs. TIINA. Milline juhus. Ta oli meid pool
päeva seal oodanud ja autos magama jäänud. See aferist, kes meid röövida tahtis
rippus veel autoukse küljes, et ma talle vähemalt tee jaoks raha annaksin, aga
vat ei andnud.
| Joogimees |
Sõit kulges üle Gangese jõe.
Autojuht rääkis Varanasist, esitas küsimusi ja ümberringi toimusid pidustused.
Saime teada, et hotelli on muudetud ja selleks on nüüd Cupta Inn. Tundus, et
see ei olnudki skeem, kuna hotelli tuli ka boss ja teadis kõigest. Saime täitsa
kena ja mis kõige tähtsam, vaikses piirkonnas toakese. Tiina tellis ka mingit
vürtsikat pakisuppi mis eriti süüa ei kõlvanud. Homme alustame siis kiirelt
Varanasi avastamisretkega. Kuna meil on aega vaid 2 päeva võtame ilmselt selle
sama autojuhi kellel nimeks Raj.
22. oktoober 2012 Varanasi
Hommikul einestasime kahe toreda
itaallasega ja vahetasime kogemusi Indias reisimisest. Nagu selgus on inimesi,
kes veel hullemini on mingite mõtetuste eest maksnud ja petta saanud. See oli
kergendus. Jagasime ka meie nendele juba väikeseid nõuandeid. Noh nagu peab.
Seejärel tuli meile järele
autojuht Raj. Sõitsime tema bossi juurde kes meile erinevaid võimalusi
Varanasit avastada pakkus. Valisime mingida asjad välja ja mõtlesime, et võtame
ka esimeseks päevaks giidi. Peab ütlema, et see õigustas ennast. Ta rääkis küll
soravalt inglise keelt kuid nii kreekapärase aktsendiga, et pidi kõvasti kõrva
teritama, et jutt arusaadav oleks. Muidu oli oma paatoseküllastes sõnavõttudes
südamlik tüüp (kuigi kuna palju tehakse siinmail justkui tipiootuses, siis on
südamlikkus kahjuks kaheldav).
Esimeseks kohaks oli kõikide
budistide sihtkoht Sarnath. See on siis koht kus Budha kunagi tegutses ja oma
järgijatele jutlusi pidas. Külastasime mitut stupat ja budistide templit.
Sisse kahjuks minna ei saanud kuna see oli kinni. Edasi läksime arheoloogiamuuseomisse, kus oli kõva turvakontroll ja pildistamine keelatud. Muuseomis oli palju kujusid budast ja hindu jumalatest ning usundist ja nende erinevatest ajajärkudest. Tekitas täitsa huvi asja edasi uurida.
| Stupa |
Sisse kahjuks minna ei saanud kuna see oli kinni. Edasi läksime arheoloogiamuuseomisse, kus oli kõva turvakontroll ja pildistamine keelatud. Muuseomis oli palju kujusid budast ja hindu jumalatest ning usundist ja nende erinevatest ajajärkudest. Tekitas täitsa huvi asja edasi uurida.
| Üks turistipilt ka. Koos Budhaga. |
Seejärel liikusime tagasi
Varanasisse, et täiendada oma ruupiatagavarasid ja minna sööma. Sööma viidi
meid restorani mis pidi olema alles avatud. Toidud olid küll maitsvad aga
interjöör ikka alla India keskmise, ehk siis kole ja räpane. Toidu tellimisega
pakkusime taas veidi üle. Kõhud said liiga täis.
Suundusime moslemite neiberhuudi,
mis on kuulus siidi toodete tootmise poolest. Külastasime kodust vabrikut, mis
jättis tõesti ägeda mulje. Tiina sai ka oma järgmise siidisalli, sedapuhku
päris siidist. Põikasime sisse ka kohalike muusikute juurest. Kuulus
tablamängija ja veel kuusam sarangi mängija võtsid meid vastu. Esitasid ka paar
lugu ja müüsid meile oma plaadid. Pille müüdi seal ka aga reisimugavust
arvestades ei hakanud neid ostma. Elamus oli seegi.
| Varanasi tablavirtuoos Bablu ja sarangigeenius Faiyaz |
Sealt edasi suundusime ghatidele
(trepid Ghangese kaldal). Jalutasime mööda kremeerimispaigast ja jõudsime ühe
põhi ghati juurde kus valmistuti igaõhtuseks tseremooniaks. Erinevate hindu
jumaluste ja emakese Gangese auks. Meie jälgisime seda koos tuhandete teiste
inimestega jõelt otse paadist. Oli meeldülendav ja püha üritus. Tiinal kahjuks
pea lõhkus rämedalt, aga ta üritas seda leevendada skranskriti keelsete
mantrate abil tsanssi minemisega. Need kõlasid terve tseremoonia ajal ja lõid
pühaliku meeleolu. Neis paluti õnnistust perele ja muudele tähtsatele asjadele.
| Öine tseremoonia gahtidel |
Siis suundusime tänavale, et
otsida üles auto. Tänavad olid eriti rahvarohked ja kärarikkad valju muusika ja
pasunate tõttu, niiet kõrvad tahtsid peast kukkuda. Enne kukkumist leidsime
õnneks auto üles ja põgenesime hotelli.
23. oktoober.2012 Varanasi –
Delhi
Täna ärkasime vara. 5.30 on meie
jaoks küll vara ja ma arvan, et ka Salleri jaoks. Raj oli juba ukse taga
ootamas, sõrm kõverdatud koputamiseks. Aga meie olime kiiremad. Sõitsime taas
ghatide juurde, kus eilegi käisime. Seekord ootas meid mootoriga paat ja juba
tuttavad itaallased, et tervitada päikesetõusu ja uudistada end Gangeses
pesevaid inimesi. See kõik oli tõeliselt kaunis.
Möödusime ka ghatist, kus surnuid kremeeritakse. Nii moodstes ahjudes kui ka tavalises lõkkes. Ennem seda tuuakse kadunuke kanderaami moodi asjandusel läbi linna jõeäärde. Kastetakse korraks Gangesesse ja lastakse päevotsa kuivada. Õhtul toimub põletus. See pidavat kestma 24 tundi. Tuhk heidetakse siis jõevoogudesse. Ka meie möödusime suitsevatest lõketest ja ühest leinavast vanahärrast, kes jõekaldal oma lahkunud kaasa kõrval istus.
| Hommikune rituaal |
Möödusime ka ghatist, kus surnuid kremeeritakse. Nii moodstes ahjudes kui ka tavalises lõkkes. Ennem seda tuuakse kadunuke kanderaami moodi asjandusel läbi linna jõeäärde. Kastetakse korraks Gangesesse ja lastakse päevotsa kuivada. Õhtul toimub põletus. See pidavat kestma 24 tundi. Tuhk heidetakse siis jõevoogudesse. Ka meie möödusime suitsevatest lõketest ja ühest leinavast vanahärrast, kes jõekaldal oma lahkunud kaasa kõrval istus.
| Päikesetõus |
Sõitsime tagasi hotelli ja tegime
peale kiiret hommikusööki kerge uinaku kuni lõunani, et kasutada hotelliaeg
maksimaalselt ära. Kirjutasime ennast välja ja jätsime asjad kuhugi hotelli
kontorisse. Seejärel läksime väikesele retkele, et üles otsida India McDonn J kuna olime seda silti
kuskil näinud. Hulkusime ja ekslesime ning peletasime umbkeelseid rikshajuhte
endast eemale. Lõpuks võtsime ikkagi tuktuki ja olime 5 minutiga kohal.
Tegemist oli moodsa kaubanduskeskusega, kuhu igaüks sisse ei pääsegi.
Turvamehed olid parasjagu ametis ühe kaltsaka klohmimisega, kes tahtis ka
moodsast maailmast osa saada. Läbisime turvakontrolli ja olimegi mainekas
kiirtoidukohas. Mitte, et India toit hea ei oleks. On küll ja lausa võrratu aga
vahepeal tahaks ka midagi maitsetut süüaJ
Kaubanduskeskus oli ka tore, enamus poepindu olid veel tühjad või siis juba.
| Kuigi kõikjal oli must, tuntakse luuda maast madalast |
Tagasi läksime jalgsi kuna nüüd
oli tee teada. Istusime paar tundi hotellis, et aega parajaks teha kuni jõudis
vana hea Raj ja viis meid vaksalisse. Kuna olime juba oma oskusi lihvinud,
otsustasime leida kõik õiged asjad üles ilma palgaliste abistajateta. Ja
leidsimegi. Varsti lösutasime vagunis oma õigetel kohtadel ja sõit Delhi poole
võis alata. Muuseas leidsime raudteejaamast üles ka piletimüügi punkti
TURISTIDELE, millest meid reisi esimesel päeval korduvalt eemale juhiti, et
ostaksime ikka mingi turistipaketi riiklikust turismibüroost. Tagantjärele
mõeldes ega esimese korra kohta ei kahetse ikkagi seda sammu aga järgmine kord
oleks kindlasti juba targem ja teaks mida ja kust otsida. Ja kelle käest
küsida. Väärt nõuanne on ka see, et valida ise kelle käest küsida. India
inimesed on reeglina väga abivalmid ja viivad kasvõi kättpidi kohale selle eest
raha küsimata. Muidugi on ka teistsuguseid aga selle kogu süsteemi tajumine ja
tundmaõppimine võtab aega.
Rongis oli veel teisigi muulasi
(Lõuna- Korea tüdrukud), aga vabu kohti oli ka vägagi palju. Sõime kõhud täis
ja keerasime magama. Vahelduva eduga oli und kuni hommikuni. Ega see magamisase
on ju mõeldud keskmise india inimese pikkusele ehk siis 150 cm.
24. oktoober.2012 Delhi
Hommikul kella 10ks olime kenasti
Anan Vihari raudteejaamas. Täpselt nii nagu piletil kirjas. Otsustasime, et
oleme veel tuusamad seljakotirändurid ja sõidame takso asemel metrooga Karol
Baghi hotelli. Uurisime metroo plaani ja üks kohalik pereisa seletas meile asja
lahti ja me läksime koos metroosse.
Vastupidiselt India raudteejaamadele ja
rongidele, on metroo vägagi euroopalik ja puhas. Pilet on üliodav ja kõik on
eriti lihtsaks tehtud. Metroorongis saad ka koguaeg jälgida tabloolt, et kus
oled ja kus maha pead minema. Paarikümne minutiga olime Karol Baghis.
Metroojaama all oli kohvik, kus pakuti PÄRIS kohvi. See oli üsna kallis koht
(kohvi maksis üle 10 krooni J),
olime ka ainsad külastajadJ
Aga kohv oli ikka maitsev võrreldes
selle lakega mida mujal kohvipähe müüakse.
| Juba kenam raudteejaam Anand Vihar Delhis |
| Nõud olid kõik puhtast terasest |
Kohv joodud otsustasime
riksameestele veel ninanipsu teha ja asusime jalgsi hotelli otsima. Ja nagu
tellitud asus see metroojaamast vast 400 meetri kaugusel. Tänav tuli juba
tuttav ette ja varsti saimegi hotellis dušši ja puhkust nautida.
Õhtu poole jalutasime (ja
ostlesime) Karol Baghi poodide ja turgude tänaval Channa marketis. See pidi
olema Aasia kõige suurem kaubanduspunkt oma 20 000 poega. Kõigis me
muidugi käia ei viitsinud.
25. oktoober.2012 Delhi – Tagasi
Täna hommikul otsustasime, et
võtame selle hotelli veel ükes päevaks, muidu oleks pidanud 12 juba välja
kolima aga seda me ei tahtnud. Õnneks oli toake üsna odav pidada ja nii
lahkusime hotellist ilma asjadeta. Ennem sõime muidugi ka väga tagasihoidliku hommikusöögi.
No see oli ikka nii tagasihoidlik, et ei tasu rääkidagi.
Otsustasime, et võtame tuktuki ja
külastame kui mitte maailma, siis India suurimat moseed Jama Mashidi, mis meil
esimesel päeval vaatamata jäi. Liiklus oli kohutav ja õhk heitgaasidest paks.
Juht väljutas meid ühe tänavaotsas kust paistiski muslimite pühakoda. Ennem
sinna jõudmist tuli läbida rahvast pungil turg, kus kaubeldi kitsedega.
No neid
oli seal küll tuhandeid, lisaks veel igasugused muud kaubitsejad.
| Mõtlesime, et kuhu see kits tuk-tukiga sõitis. |
| Loomulikult kitseturule |
| Veekindlad kellad |
| Jama Mashid |
Väravas üritati meid muidugi kohe
tüssata. Õnneks olin ma lugenud just LPst, et selles mossees piletit ei ole ja
võib raha võtta kaamera eest. Saatsime piletikaubitseja pikalt ja kõndisime
teise värava juurde. Seal maksime kaamera eest. Aga pileti hind tõusis 100
ruupia võrra otse meie silme all, musta markeri abil J
Mossee oli palvetajaid ja turiste
täis ja muidugi väga võimas. Oleks tahtnud minna sinna siis, kui muslimid
palvetavad aga see ei olnud paraku lubatud. Edasi kolasime Vanas Delhis. See on
ikka eriline tänavarägastik, veelgi rohkem inimesi, segasdust ja sassis
elektritraate jne.
| Old Delhi |
Otsisime muusikariistade poode.
Ja leidsimegi. Lonely Planeti andmeil pidi neid olema üks aga ümber selle ühe
oli neid veel umbes 10. Kiikasime igale poole sisse. Hinnad olid mõistlikud,
mis puudutab India instrumente, aga meie ressursid hakkasi lõppema. Teisi
instrumente nagu näiteks Givpsoni kidrad ja muu taoline, ei hakanud uurimagi.
Need meenutasid Haukka esimesi katsetusi. Ostsime lõpuks siis ühed kastanjetid,
mis kõlasid kenasti ja olid valmistatud kohalikust kookospähkli koorest.
Jälle tuktuki ja tagasi Karol
Baghi. Seekord sõitsime veelgi väiksema raha eest, kuigi juba eelmine sõit
tundus põhimõtteliselt tasuta.
| Juuksur |
Oma neiberhuudis otsisime ühe
kena kohalike restorani ja tellisime erinevaid Dosasid ja pepsit. Dosad on
sellised õhukesed nagu krõbedad pannkoogid, mille sisse on keeratud erinev
vürtsikas sisu. Kõrval loomulikult erinevad kastmed. India köök sai taas
plusspunktid. Tiina arvates oli seal ka ülihea Lassi (jogurtijook).
| Dosa |
Kogusime end hotellis ja
pakkisime asjad. Palusime hotellimeestel endale 00.00ks takso saata. Läksime
välja aga autot ei leidnud. Lõpuks tuli välja, oli ikka küll. Juht loomulikult
pikutas autos. Sõit algas aga juht ei rääkinud midagi ainult kihutas, tümakas
põhjas, aknad lahti. Minu meelest oli ta päris korralikult kivis. Tiina arvas
sama aga nüüd oli hilja uut autot hakata ajama. Hoidsime põidlaid ja hingi
kinni, et ta pilti tasku ei paneks. Selline tunne oli küll, et pikema sirge
peal see juhtub. Õnneks ei juhtunud ja ta tõi meid ka täiesti õige terminali
ette. Selline hüvastijätt Indiaga. Või pigem kohtumisenijätt, sest Indias on
avastamist oi kui palju. Kahenädalasest käigust saime alles maitset tunda ja
see maitse oli vürtsikas, magus, soolane, kibe kõike korraga!!!
| Nägemist |