INDIA 12-26. Oktoober 2012

SISSEJUHATUS e. eellugu

Meenub tsitaat toredast nõukogude multifilist kus papagoi tähtsalt ütles "tulen just parasjagu Indiast, te pole ju Indias käinud". See jäi kummitama. Esimest korda ostsin lennupiletid aastal 2006. Pidime minema. Teised läksid aga mina läksin oopis ansambliga soojendusesinejaks JÄÄÄÄRe tuurile. Lootes vallutada maailma, või noh alustuseks Eestit. Seda ei juhtunud. Ja Indias jäi ka käimata.

Nüüd hakkasime (Tiinaga) India mõtet heietama juba aasta tagasi. Peaks minema. Piletid ostsime jaanuaris. Sai soodsalt. Nii oli ka hea bändi ja muudesse graafikutesse aeg leida. Ikkagi peaaegu aasta ette teada.

Lisaks piletitele on algajal India külastajal veel muidki kulutusi:

Reisikindlustus u 30 euri nägu

Vaktsiinid (muidugi kui elu ja tervis armsad on) u 100 euri nägu (A+B hepatiit, kõhutüüfus, teetanus-difteeria)

Malaaria tabletid  70 euri (võib küsida ka sõbralt ega pole ülejäänud eelmisest reisist)

India viisa 63,50 - viisa tegemine pole ka eriline raketiteadus. Nüüd on viisaesindus ka Tallinnas. Täpsemalt Raekoja Platsis Maharaja restoranis. Eelnevalt on tarvis vaadata, et pass piisavalt kehtiks, teha 5x5cm pildid, täita online viisataotlusankeet https://indianvisaonline.gov.in/visa/indianVisaReg.jsp ja välja printida ning kleepida eelmainit pilt. Koos eelneva kraamiga panna veel ümbrikusse maksekorraldus, et oled viisa eest tasunud http://www.igcsvisa.fi/visafees.html ja reisikindlustuse poliisist koopia aga see polnud vist kohustuslik. Pärast käisime ise järel. Kuigi saab volitada ka teist isikut kirjalikult. Aega läks umbes 2 nädalat.

Lisaks veel muud ninni nänni, mida reisile kaasa võtta. Lasime ka oma reisiläppari parandada, et võimalusel vanaema hoolde jäänud Jürgeniga sidet pidada. Reis ei ole iseenesest pikk aga lapsele uus kogemus nii kaua vanematest eemal olla. 15 päeva

Kellegi kuludesse läks ka Rough Guide India, mis mulle jõuluks kingiti.

Muid kulutusi me ei teinud. Ei bronninud hotelle ega sisesõitude pileteid. Kuna raamatutest tundus India selline kaoses tuksleva inimpuntrana, ostsustasime ka kohapeal rahulikult võtta ja lasta asjadel minna, nii nagu nad lähevad.

Raha otsustasime kaasa võtta umbes 500 euri sularahas, 800 arvel ja veel backupiks krediidikas. 

Püstitasime siiski mõned eesmärgid. Käia ära Varanasis - kõige pühamas ja vanemas India linnas, palverändurite mekas, kus voolab emake Ganges ja kus soovivad indialased tuhana taas Gangesega üheks saada, peale põletusmatust, mida päevast päeva jõe kalda treppidel -ghatidel - läbi viiakse. Veel plaanisime külastada Agrat koos Taj Mahaliga, ühte rahvusparki. Nautida kohalike hõrgutisi, muusikat ja filmikunsti. Shopata kohalikel turgudel, suhelda kohalikega ja hingata Indiat endasse niipalju, kui selle aja jooksul teha jõuab.

 13.okt 2012 Esimene päev ehk kuidas ei tohiks Indias käituda ehk  henna tätoveeringuga tüdruk!?

Just sai täis 24 tundi reisimist. Kogu lennuvärk kulges ilma probleemideta. Tallinn-Moskva. Moskvas terminalide vahetus, kus Tiina sisustas oma aega lõhnaõlide ja kallite kätekreemidega. Jõudsime teha vaid ühe SUDOKU kui rahvas toolidelt püsti kargas ja lennuki poole jooksma hakkas. Seda tegime ka meie. Läbi sügisese vihmasaju. Auhinnaks kohad turistiklassis. Vahtisime terve tee mingeid filme ja sõime. Und ei tulnud absoluutselt. Jalad ja selg jõudsid just valutama hakata, kui olime 6 tunnise õhulennuga Delhis. Tiina läbis lennujaamas takistusriba üle pikutavate koristajate ja väikese lapse suuruste tarakanide. Nimelt oli lennujaama koristajannade ainus võimalus kubjas Mustafa karmi pilgu alt eemal jõudu koguda vetsus- põrandal end mõnusasti kerra tõmmates.

Nii nad seal jalutasid. Rahulikult ja kus juhtus.

Kell oli alles vähe ja me viivitasime terminalist lahkumisega. Vahetasime kehva kursiga raha ja jõime kohvi. Lõpuks tuli aeg lahkuda. Väljas jooksid mustad mehed meie peale tormi nagu kanad terade peale. Üks suleline oli eriti ablas. Jäigi meile kannule. Lubas soodsa hinnaga taksot ja täpselt õigesse kohta ära viia. Tahtsime raudteejaama. Ta viis meid hoopis riiklikusse petumasinasse, millel ka vastav nimi Incredible India turismibüroo. Kontoritöötaja hakkas paberitele meie reisist erinevaid skeeme tegema ja hindu välja pakkuma. Aeg kulus. Jõudsime juua mitu tassi chaid ja kuulata võrratuid pakkumisi. Lõpuks tõusime ja läksime oma taksojuhti otsima. See kükitas teiste härrastega põõsas, pühkis laubalt rätikuga higi ja tatistas läbi hammaste. Nõudsime, et ta meid raudteejaama viiks. Oh perse. Aga ta jõudis meid veel siia sinna vedada enne kui vihasena raudteejaamas meid maha pani. Ise koguaeg mögisedes, et see on ohtlik kant jne. Maksime talle veidi rohkem kui lubatud, kuna ta pidi ootama ja „meie asju ajama“. Nojah raudteejaam oli küll õige aga seal oli järjekordne agent meil vastas. Ta aitas meil võtta 30 rupsi eest motoriksa ja peagi olime järjekordse Incredible India uksetaga. Seekordne mees oli vähe normaalsem ja mitte nii pealetükkiv. Pakuti jälle chaid ja paberile joonistusid samasugused skeemid nagu paar tundi tagasi eelmises kontoris. Seekordne härra suutis meile selgeks teha, et oleme oma rongipiletite bronnimisega siiski pange pannud ehk siis sellega, et me seda kodus ei teinud. Ühesõnaga saime (üsna normaalse raha eest) autojuhi kes, meid siis Dehlist Jaipuri, sealt edasi Agrasse sõidutab, viib meid kõigis neis kohtades erinevate vaatamisväärsuste juurde. Lisaks ka hotellide broneeringud hommikusöökidega. Agrast rongipiletid Varanasisse ja tagasi Delhise ka. Lisaks kauplesime tänaseks ka hotelli Delhisse. Pärast vaatasin hirmuga foorumites ka ringi, kas oleme ilge tünni saand. No hindasime seda keskmiseks tüngaks aga ega meil ei ole kahju India majandust veidi turgutada ka.

Autojuhiks saime noore Wasi kelle käsutuses täitsa töökorras Tata Indigo. Ta tõi meid Channa Marketi juurde Ivory (peaaegu Rüütalu Ifi ) hotelli ja ootas autos tukastades, kuni me valmistusime Delhi tuuriks. Üldse pikutavad indialased igal pool kus juhtub ja igas asendis. Nendega koos hulkuvad koerad, lehmad, sead ja ahvid.

India mees pikutamas

India värav

Päike oli seniidis ja küttis nagu Fesma keskkütte katel. Uhasime ühe vaatamisväärsuse juurest teise juurde. Teele jäid Delhi Gate, Rahvusliku käsitöö galerii ja palju muud.

Lisaks väsimusele hakkas sokeerivalt mõjuma palavus, kerjuste armee ja igal pool vahtivad särasilmad. Otsustasime autojuhile vaba õhtu anda ning varjusime hotelli. Pärast väikest puhkust oli reisiärevus päris suureks paisunud. Uurisime Lonely Planetit küll nii küll naapidi aga enda asukohta tuvastada ei suutnud. Läksime välja ja hingasime õhku.

Kohalikud maiustused

Tahaks öelda et värsket, aga valetada ei ole ilus. Jalutasime mööda tänavaid ja meeleolu tuli tagasi. Ostsime tänavalt kohalikke sööke, maiustusi, maitseaineid ja Tiinale mingi ürbi. Ja mingil hetkel ei mõjunduki kogu see pull enam nii rusuvalt. Tagasi hotellis külm duss ja kõne Jürgenile. Näis mis homne toob.

14. oktoober 2012 Jaipuri poole ehk pulmamarss.

Uni oli öösel võrratu, olgugi, et autod tuututasid ja eriti õhku ei olnud. Tiinal muidugi nii hea ei olnud, sest ta oli saanud endale õhtuga kurguvalu. Ärgata oli raske kuid ajasime ennast hommikusöögiks õigeks ajaks alla. Loomulikult oli infolauas uus vend, kes ei teadnud kokkulepitust midagi. Seega pidime ootama umbes pool tundi ja siis saabusidki lauda servatud võileivad ja kohvikannu pesu vesi. Oli kosutav.

Kohale oli tulnud ka meie ustav autojuht Wasi ja sõit Jaipuri poole võis alata. Sõitsime Dehlist välja ja läbisime tohutuid tööstusalasid, uusi linnaosasid ja arusaamatuid kiirteepunkte, kus igalpool muidugi raha korjati. Tee ise kuigi kiire ei olnud, kuna tohutul hulga tuttide ja lintidega rekkaid oli teel Mumbai poole.

Teepeal kohtasime erinevaid kaubitsejaid ja ka ühte naiseks riietatud meest, kes rekkameestele oma teenuseid pakkus. Ta tegi ka mulle läbi autoakna siivutult silma aga olukorra päästis taas Tiina lahke naeratus.

Pärast 5 tunnist sõitu olime Jaipuri eeslinnas Ameris. Meie hotelliks sai Amer järgnevaks neljaks ööks. Wasi arvas, et seda on ilmselgelt palju aga eks näis. Läksime linnapeale vett ja maiustusi ostma. Siin oli liikuda juba täitsa mõnus, keegi eriti ei kerjanud ega tülitanud. Eks oma poode reklaamiti ikka ja valgele inimesele tere ütlemine tundub siin ka päris ok tegevus olevat.

Einestasime hotelli restoranis ja Tiina sai jälle sokki. Jooksin restoranist talle välja järele ega saanud midagi aru. Ta oli näinud elevanti tänaval. Mnjah.. Olgu öeldud, et pärast nägime neid kümnete kaupa.

Joogipaus

India tänavatel kõnnivad ja hängivad valdavalt mehed. Naised teevad kodus tööd.

Pärast käisime veel pikemal jalutuskäigul ja tagasi tulles sattusime pulmarongiga kaasa hängima. Kõige ees ruuporiga käru, siis orkester, tantsivad mehed, hobuse seljas ratsutav peigmees kellel nägu kaetud hõbedaste narmastega ja kõige lõpus naised. Ilmselt oli tegu mingi osaga pulmarituaalist. Kõik tantsisid ja bailatasid täie hooga.

Indias on enne abiellumist meeste ja naiste läbikäimine tabu. Kui emad, tädid ja muud sugulased on sulle sobiva pruudi leidnud ning pikkade ja tüütute rituaalide käigus paari pannud on oma naisega hängimine lubatud. Aga see ei tähenda, et poisid ja tüdrukud ei kohtuks. Vastupidi. Nad teevad seda salaja. Parkides ja muudes kohtades, kus Indias üldse pisutki privaatsust on võimalik leida. Suurtemates linnades pidid olema ka ööklubid, aga sinna võib minna ainult koos pruudiga, vallalised imegu näppu. Aga et abielu ootamine nii muserdav ei tunduks käivad mehed tänaval sageli käest kinni ringi või hoiavad istudes kätt hellalt teise õlal. Mehi ja naisi koos hängimas ei kohtagi, vahel mõni perekond väikese lapsega jalutab.

Õhtul istusime katusel asuvas restoranis ja vaatasime valgusemängu eemal olevas kindluses, mis moodustab linna ümber 12 km pikkuse müüri läbi orgude ja üle mägede.

Esimesed söögid - kana masala, roti leivad ja mango lassi

 Kõige rõõmustavam on see, et põhja alt ära pole löönudki.

15. oktoober 2012

Tänane öö oli pisut närviline, kuna õhtul tuppa minnes avastasime, et öösel hakkavad toas igalt poolt välja ronima lutikad, kirbud ja muud elukad. Magama oli jääda raske sest koguaeg oli tunne, et keegi närib ja hammustab. Aga see kõik võis olla malaariatablettidest. Putukad siiski olid.

Pärast kerget hommikueinet, röstsai-muna-lahustuv kohv, olime valmis asuma teele, et avastada ümbruskaudseid templeid ja kindluseid.

Alustuseks tõusime autoga mööda mägiteid vanasse maharadjade aegsesse Jaigarhi kindlusesse.

On ju ilus vaade?

Vanas kindluses oli palju erinevatest ajastutest sõjatehnikat ja mis kõige tähtsam, väga imelised vaated orus laiuvatele linnadele ja küladele. Kindlust oli külastama tulnud ka palju koolilapsi umbes sama palju, kui Eestis inimesi kokku on. Koolilapsed olid valgetes vormides, poisid nagu ikka siin maal valges triiksärgis ja viikarilaadsetes pükstes (komplektis mida muide erinevates värvitoonides kannavad siinmail enamus mehi nii tööajal kui ka vabal ajal). Tüdrukutel oli alumine osa valge seelik, üle põlve. Jalas olid olenemata soost kõigil spordisokid ja mustad jooksusussid ehk tossud.
Vaadates 12 aastaste india tüdrukute mustade karvadega kaunistatud sääri, saan ma (Tiina) väga hästi aru miks 3 päeva jooksul mitte ühegi naise sääri pole näha olnud (va Bollywoodi staarid, kellele on kõik lubatud). Naised käivad siinmail jalad ja õlad kaetult. Valdav igapäevane riietus koosneb värvilistest mustritest ja kullast ja hõbedast seal sees. Juhul kui sa oled vana ja piisavalt korpulentne siis sa kannad üldjuhul lühikeste varrukatega nabapluusi millest kena pruun magu välja punnitab ja siis kerid sa endale ümber pika aga väga kauni riideriba mis katab nii pead kui ka jalgu, nimeks on sellel riietusel sari. Kui sa oled noorem naisterahvas (mehele minemata), siis kannad sa indialasena üldjuhul retuusi või mukiaadseid (noh niuksed puhvis ja jalgevahe on põlvede juures)  õhemast kangast maani pükse ja varrukatega tuunikat ning salli, mille otsad on visatud seljale või keritud pooleldi ümber pea. Naised on väga väärikad ja kaunid neis rõivastes, palju ilusasmad kui kolme triibuga tressides.

India naised lapsega, täiesti igapäevases riietuses - seljas on sarid

Pärast paaritunnist tutvumist kindlusega läksime teise Nahargarhi kindlusesse. Palju väiksem kindlus kui eelmine aga kaunite maalingute ja samuti ilusate vaadetega Jaipuri linna vanale osale.

Vahepeal sõbrunesime ka väikeste suitsetavate poiste karjaga, keda Tiina usinasti pildistas ja loengut pidas tervislikest eluviisidest. Suitsetamisest 7 aastased poisid loobuda ei kavatsenud. Seega jäi Tiinal üle neile helkurid kinkida, et nad vähemalt auto alla ei jääks. Minumeelest ei saanud nad küll väga aru, milleks need helkurid loodud on ja püüdsid neid kes süüa, kes kaela riputada. Mis seal ikka, tulime tulema.

Kutid

Otse mäest alla ja Jaipuri vanasse linnaossa. Teepeal pildistasime ka järve keskel asuvat paleed. Järv kubises ahvenalaadsetest kaladest, kelle jaoks väiksed kerjuslapsed taignakange müütasid. Keegi kala ei püüdnud, ju olid siis pühad loomad.

Nüüd olid kõhud tühjad ja aeg oli võtta einet. Otsustasime minna restorani, mida ka kohalikud tarvitavad. Restoranis oli peale meie ja hindude ka mitmeid valgeid inimesi. Uurisime menüüd ja tellisime chana masala, mingi panneeriasju (nagu mozzarella juustu tükid kastmes), köömnetega riisi ja naani leibasid. Söök oli vürtikas ja rikkalik. Maksis umbes 400 rupsi ehk 5 euri.

Kõhud täis hüppasime autosse ja kõmmdi. Esimene avarii Indias. Autojuht tagurdas külgepidi mingile motoriksale otsa. Suht katki oli uks aga pärast väikest sõnelust reis jätkus, kuigi mr. Wasi tuju oli rikutud.

Kes maksab?

Ta viis meid oma tuttava tekstiilivabrikusse, kus meile alguses tootmist tutvustati ja siis Tiinale sall ja muki püksid pähe määriti. Tegelikult olid need ju täitsa kenad, aga hind ei olnud just selline nagu lootnud oleks. Mina olin tugev ja jäin truuks oma vanadele pükstele ja koledale särgile. Vähemalt nende kaupmeeste arvates. Ahjaa Tiina siiski kauples ka.

Siidi templid

Käsitsi trükkimine siidile

Peagi olime tagasi oma hotellis. Toa seinal rippus väike krokotilli poeg. Tiina proovis teda pildistada aga sisaliku jalad olid kiiremad ja oligi ta kadunud konditsioneeri sisemusse, et sealt ööpimeduses taas välja hiilida.

16. oktoober 2012

Alustasime oma päeva taas kell 10. Härra Wasi oli õigel ajal õiges kohas ja nii meie sõit algas. Jaipuri uuema osa poole ehk Pink Citysse. Esimeseks ülesandeks oli leida pangaautomaat, sest india rahal on maagiline komme rahakotist kaduda. No eks me võibolla pole olnud ka kõige kokkuhoidlikumad aga see selleks. Kahjuks ei töödanud esimesed automaadid ja mingid küsisid alustuseks telefoninumbrit. Raha ei saanud.

Valik ruupiaid. 1 euro on u 67 ruupiat

Kraapisime 600 ruupiat kokku ja saime piletid linna muuseomisse Albert Hall ja veel muudesse kohtadesse, kuhu sama piletiga sisse saab. See Albert Hall oli alustuseks natuke muidugi liiga rahvarohke. Seekord umbes eesti-läti-leedu inimeste jagu kooliõpilasi kokku, kes kõik Tiinaga sõbraks tahtsid saada ja pilti teha tahtsid. Tiina oli nagu superstaar.

Meie fännid

Seetõttu murdis Tiina terve päeva pead, kas pälvis tähelepanu oma võrratu jume ja ilusa väljanägemise tõttu või hoopis pika kasvu pärast. Lisaks erinevatele rahvuslikele aaretele leidsime ka esimese avaliku prügikasti, sildiga „use me“. Muuesumist lahkudes kohtasime ka u 9 aastat kohalikku poissi, kes 1 minuti jooksul suutis jagada oma märkimisväärseid geograafia alaseid teadmisi, küsida umbes 100 isklikku küsimust ja kutsuda meid endale külla. Lisaks saime teada, et ta vend on sotsiaaltöötaja ja tegeleb tänavalastega. Küllakutsest keeldusime viisakalt.

Edasi sõitsime City Palace´i lähistele ja andsime autojuhile veidi vaba aega. Orienteerusime läbi tänavarägastike palee juurde, mille ees peatasid meid kinni kolm teismelist, kes tegid koolitööna uurimust turistide kultuuriväärtuste eelistuste kohta. Nad olid armsalt viisakad ja õnnelikud, et me nende küsimustele lahkelt vastasime, kuigi küsimused võtsid kohe isikliku suuna ja üle 3 sellest uurimusest ei tule. City Palace oli tõesti kaunis ja peen.

Jaipuri City Palace

 Seejärel otsisime kõrvaltänavast üles Jantar Mantari. See on nagu sürrealistlik skulptuuripark. Tegelikult on need ehitised ja vigurid astronoomilisteks ja astroloogilisteks eksperimentideks.

Jantar Mantar

Ostsime vahepeal külma vett, sest palavus keskpäeval on ikka jube küll. Ilmselt joome siin sellise koguse vett, mida kodus olles aastaga jooks. Kusjuures wc vajadust ei teki.

Pärst täheteadlase meistriteost suundusime Windy Palacisse. Sisenesime ilmselt valest uksest, kuna vahepeal oli tunne, et oleme kellegi kodus juba, aga peagi leidsime õige suuna üles. Ronisime kohe kõige kõrgemale ja mis seal salata, kauni ehitise tipus oli peale ilusate vaadete ka kerge tuuleke puhumas.

Wind Palace

Kuna Tiina hakkas kõhutühjusest ärrituma ronisime alla tagasi. Vahepeatusega kingapoes, mul oli vaja lõpuks midagi lahedamat tenniste asemele, liikusime restoranide suunas. Kuna nälg oli suur, astusime esimesse kohalikku toidukohta, kus einestas terve saalitäis kohalike. Kui olime lauas istet võtnud olime juba omad inimesed. Valisime kaks erinevat thalit (metallkandikul asetsev valik kohalikke toite) ja külma vett. Söögid olid taaskord võrratud. Tiina thali valik tundus kuidagi parem, aga me jagasime.

Erinevad thalid

Veidi orienteerumist ja ahvide pildistamist, leidsime ühe sikhide templi juurest ka oma tukkuva autojuhi. Ta uuris, kas oleme väsinud ja tegi ettepaneku minna Ayurveda spasse lõõgastavale massaažile. Spa oli küll askeetlik, kuid massaaž sellele vaatamata kuninglik. Massaazi lõpuks oli mul tunne, et mul pole poolt pead. Veidike kosumist ja pea kasvas jälle otsa tagasi. Tiinat masseeris naine ja mind mees. Kuigi ta libistas oma õlise käe ka üle väikese andrese jäi kõiks sündsuse piiridesse. Loodame, et Tiina sai oma külmetushaigusele ka leevendust. Ahjaa, peale mazaasi nägi Tiina välja nagu talle oleks pudel õli pähe valatud.

Kui hotelli tagasi jõudsime oli juba pime ja elektrikatkestus veel olemata. Istusime katuserestorani ja jäime moslemite ülelinna kõlavaid palveid ootama.

17. oktoober 2012

Nonii. Täna oli autojuhil antud vaba päev. Loodam, et ta kasutas seda kasulikult. Meie käisime siis lõpuks ära siinsamas Amberi Palees. Kuna meil oli mingi kompleks pilet, siis piletirahhi ei läinudki. Rühkisime mäest üles. Päike paistmas lagipähe , seljakotis loksumas vesi.

Amer Palace

Kogu teeäär kindlusesse oli palistatud erinevaid ihuliikmeid kaotanud kerjustega, tänavalaste ja kaubitsejatega. Kõige põnevam atraktsioon oli mees kaaluga. Ühesõnaga sai ennast raha eest kaaluda. Näiteks palju kaalud ennem kindlusesse tõusmist või pärast. Või siis koos puujalaga või ilma. Ok julm nali. Ristisime ta kaalujälgijaks. Kaalujälgijaid oli tegelikult lausa mitu selle sissekäigu tee peale. Kerjuseid me ei pildistanud.

Palee oli muidugi kaunis ja jällegi kaunid vaated. Sestap oli siia tulnud hulgaliselt valgeid turiste niiet üsnagi kodune tunne oli.

Veidi peale keskpäeva olime roninud alla tagasi. Ostsime puuvilju ja kohalikke maiustusi ning vett.

Hommikul koolis, pärastlõunal puuvilju müümas

Magusad köied

Seejärel pugesime oma hotelli tagasi, et puhata. Kuna eile oli väsitav päev ja ka üsna jõuline massaazikogemus seljataga, Tiinal isegi mõned sinikad, läks meie puhkus küllaltki pikale. Sellest johtuvalt ei jõudnud me metsamatkale minnagi, kuna mets pandi kella viiest juba lukku. Nagu ka muud atraktsioonid siin maal.

Tagasihoidlik supp ja roti

 Sellel ajal kui mina telekast X mehi vaatasin sõbrunes Tiina hotelli roosilõhna pihustajaga, meiekeeli puhastusteenindajaga ja sai teada, et 20 aastasel poisil on jäänud 1-2 aastat kuni isa talle lõpuks naaberkülast naise otsib. Muide 75 % juhtudel valib naise pojale isa või ema. Liiga-keerulise-nimega-et-meelde-jääda-poiss rääkis veel, et kui ka pruudi pere leiab uue kodu peiu vanemate juures sobiva olevat, siis tehaksegi pulmad ära. Muidugi peab ka usk sobima, hindi muslimit ei taha, kui siis ainult siis kui usu ära vahetad. Tiina hirmutas poissi küll koleda ja kurja pruudivalikuga, aga poiss ütles, et isa valik on see kõige õigem ja talle see igatahes sobib. Veel ei suutnud poiss uskuda, et meil Eestis  jumalat ei taheta uskuda ning abielluda ka alati ei tiahata. Poiss rääkis ausalt välja, et töötab ilma vabade päevadeta 12 h päevas (nojah, palju on selle hulgas ilmselt niisama passimist ja lonkimist) ja saab selle eest 4000 ruupiat kuus (ca 60 eurtsi), ning annab selle muidugi (või osa sellest) emale. Haridusteed oli poiss käinud 10 aastat ja siin on tema esimene töökoht. Delhis pidid samas kirjaoskajate palgad korralikumad olema nt 15 000 ruupiat (250 eurtsi) hüpermarketis kaubaga mässates jne.

Nautisime hiljem veel hotellikatusel õhtusööki ja päikeseloojangut.

Homme liigume juba edasi Agra suunas.

18. oktoober 2012  Jaipur-Agra

Öösel hakkas mul kõht pahaendeliselt korisema ja tulemus oli käes. Ilmselt õhtul söödud kanasupp lõi põhja alt ära. Tegin dieedi päeva. Üks röstsai, banaan ja vesi. Tundub, et aitas.

Alustasime täna kell 10 oma teekonda Agra suunas. Mitte kaugel Jaipurist jäi meile teepeale ka mitusada aastat vana ahvide tempel. Meie autojuht sai väravas kokku vana sõbraga ja nii nad sinna lobisema jäid. Liikusime poola turistide kannul templiväravast sisse. Väravas ostsime ka 20 rupsi eest ahvidele pähkleid, mida kavatsesime parimatele ahvidele ühekaupa anda aga nagu ikka, meie head kavatsused luhtusid. Õuepeal tuli üks suur põhiahv Tiinale vastu ja hüppas talle peaaegu sülle, ise samal ajal pähklikotti rebestades. Maha kukkunud pähkleid hakkas ta kahe käe ja suupoolega sööma kuni üks kauni sariga memmeke ta luuaga minema peksis ja meil allesjäänud pähklid kokku aitas koguda. Kuradi ahv.

Ohver ja pätt

Shokist toibunud liikusime üles templi poole. Möödusime ka basseinidest, kus kohalikud ennast ja oma riideid pesid.

Üleval oli ahve juba kõvasti rohkem. No viiekümne ringis. Kuigi raamat väitis, et neid on seal 5000, kes teab äkki olid ülejäänud puhkusel. Pähklikotiga kordus sama lugu aga nüüd me neid kokku enam ei korjanud. Sama juhtus ka poolakate banaanikotiga. Oh seda nalja. Pildistasime veidi ahve ja vaateid ning tulime alla tagasi. Üks ahv oli ühe käega.

Edasi Agra poole. Teeääres skulptuuri kartellid, tellisevabrikud, lehmakoogi kuivatajad-vedajad ja muud tüübid.

Jõudsime kumbes kell 13 Agra lähedale Keoladeo Rahvusparki.

Lind

See rahvuspark on India kuulsaim lindude kaitseala ja maailma top 10sse kuuluv ornitoloogide sihtpunkt. Kuigi uudistes oli öeldud, et kõik rahvuspargid Indias on praegu suletud, oli see lahti. Alguses olid väikesed segadused piletitega aga sellest saime jagu.

Võtsime rattariksha ja vana sikh hakkas väntama meiega pargi sisemusse. Mees oli vana ja 25 aastat sellest elust riksha mees olnud kui sellele vaatamata oli tal terav silm. Ise poleks võibolla niipalju linde näinudki. Lisaks lindudele olid seal antiloobid ja vees palju säga moodi kalu. Paari päris pirakat sisalikku nägime ka. Mis kõige tähtsam, saime hetkeks nautida vaikust ja rahu.

Loom

Edasi sisenesime juba Agra linna ja just pimenemise ajaks jõudsime oma hotelli. Et oma magu proovile panna sõime ka korraliku India õhtusöögi eks näis mis saab.

19. oktoober 2012 Agra

Täna pidime veidi kauem magama, et alustada päeva hiljem, kuid meie une katkestas kell 8 kõne retseptsioonist, mis kutsus meid hommikusöögile. Ajasime kargud alla ja püüdsime endale sisendada, et on hommik. Kuna meie toas puudub aken, või noh see avaneb koridori, siis on siin võimatu aru saada kas on öö või päev sestap püüame siin võimalikult vähe aega veeta.

Hommikusöök oli klassikaline. Röstsaiad, või ja omlett. Mingi väga magus moos ka. Ja eriti lahja piimaga kohv. Täitis kõhtu sellegipoolest.

Esimeseks vaatamisväärsuseks oli Agra Fort.

Agra Fort

Võimas punane kindlus kaunite roheliste aedadega ja vaadetega Agra linnale ja umbes kilomeetri kaugusel asuvale Taj Mahalile. Ostsime pileti ka kohe Mahali ära, et oleks homseks olemas. Reedeti on Mahal suletud. Ilmselt poleeritakse seal siis marmorit. Ka Agra Fortis oli palju turiste, kahjuks ka India siseturiste. Kahjuks sellepärast, et kui me kuhugi pikemalt istuma ja puhkama jäime oli neid terve kari ümber ja kõik tahtsid meist pilti teha või meiega lihtsalt pildile jääda.

Fännid 2

Minu jaoks oli see tüütu, Tiinale tundus pigem naljakas. Minule meeldisid sellised viisakamad pereisad, kes pilti teha ei tahtnud, aga tulid niisama uurima, et kust me pärit oleme ja kuidas Indias meeldib jne. See oli ok.

Pidin poseerima minagi

Peale Agra kindlust läksime vaatama kuidas kohalikud marmorimeistrid elavad. Töökojas tutvustati meile tehnoloogiat, kuidas tekivad valge marmori peale mustrid ja värvid. Seejärel mitte nii huvitav osa- pood. Meile tutvustati erinevad lauaplaate ja jumal teab mida veel ning pakuti nende Eestisse saatmise võimalust. Keeldusime viisakalt. Siiski ostis Tiina kaks marmorist lillekaunistustega ehete karpi, millede hinnast ta pool alla suutis kaubelda. Tubli.

Edasi läksime ühte viisakamasse restorani. Kahjuks olid ka hinnad viisakad, aga mitte midagi üle mõistuse. Tellisime isegi liiga palju. Selle eest ei maksnud ma peldikupaberiulatajale jootraha. Ta oli vihane, kuid mis teha.

Kui me söömast tulime oli meie autojuht Wasi ostnud kingituseks kotitäie India puuvilju mille nimi kahjuks meelde ei jäänud aga me vaatame hiljem maailma viljade leksikonist järele. Need olid südame kujulised ja meenutasid maitselt maapirni.

Õhk väljas ei olnud enam nii palav ja me sõitsime üle Yamuna jõe vaatama mini Taj Mahali ehk päris nimega Itimadud-Daulah. Kena väike koopia päris asjast. Tiina jagas oma kingituseks saadud maapirne kerjustlastele nagu ema Theresa. Tutvusime ka ühe pereisaga, kes oligi just Ema Theresa sünnilinnast perega Agrasse ekskurssioonile sõitnud. Pilti ei pidandki tegema.

Pärast jalutasime Metab Bahi ääres. See on täpselt Taj Mahalist üle jõe asuv park. Parki sisse ei läinud kuna selle eest kasseeriti jälle raha. Aga äärest sai ka kenasti jõele ligi. Jõgi ise oli suht kokkukuivanud. Selles vees mis oli, püherdasid kohalikud ja vesipühvlid läbisegi ning mõned naised pesid ka pesu. Samas voolas kogu selle linna pask ja solk sinna niresse.

Taj Mahal üle kuivanud jõe

Enne hotelli minekut varustasime ennast veel puuviljadega ja muu kraamiga. 

Homme lähme Taj Mahali sisemusse ja pärast raudteejaama rongi ootama, et siis juba püha linna Varanasi poole kihutada.

20. oktoober 2012 Agra – Varanasi

Tänane päev algas positiivselt, kuid kahjuks nii ta ei lõppenud, aga kõigest järjekorras. Hommikul võttis meie autojuht meid peale, et minna vaatama Taj Mahali ka seestpoolt. Sinna oli kogunenud tohutu hulk inimesi. Kui lõpus tohutu kadalipu ja piletikontrolli läbisime selgus, et ma pean oma seljakoti ära andma kuna selles on läptop ja see on ohtlik Taj Mahalile. Mis seal ikka. Laveerides läbi inimmassi leidsin lõpuks üles pakihoiu. Tiina jäi ootama seespool väravaid. Poole tunniga olin tagasi, et minna siis põhi monumenti uudistama. Oli tõesti uhke. Piltide peal tundub muidugi suurem kui reaalsuses.

Taj Mahal

Kokkulepitud ajaks jõudsime meie autojuhi juurde. Otsustasime, et ostame enne sööma minekut ka mõned postkaardid. Postkaardi poes oli muidugi ka muud träni, mida meile pähe määrima hakati. Läksime ka õnge ja ostsime paar pakki teed kingituseks. Meie autojuht tegi Tiinale ka väikse üllatuse kinkides talle karbi kohalikke maiustusi, milliseid ta ka oma perele üllatuseks kaasa ostis.

Jube magusad asjad

Liikusime restorani, kus oli palju Lõuna-Indialasi. Liiga palju. Pidime ootama fuajees kuni laud vabaneb. Selle aja sisustasime postkaartidele kirjutamisega. Laud saigi vabaks ja kuna oli viimane päev autojuhiga, tuli ka tema meiega sööma. Põhjenduseks, miks ta ennem ei tulnud, tõi ta selle, et kui ta varem on sööma tulnud, siis turistid ei taha talle niipalju tippi visata. Hakkasime juba kartma, et mis kosmilistest summadest jutt käib, sest ootab ta meilt lahkudes ju samuti head tippi.

Peale kosutavat sööki liikusime postkontorit otsima, et kaartidele margid panna. See oli suht soodne 120 rupsi 8 kaardi eest. Kui margid kleebitud olime jälle lõhkise küna ees. Kuhu panna kaardid, sest postkontoris neid postitada otseloomulikult ei saanud. Õnneks oli üle tee üks suur rauast kast millel nimeks kirjakast. Loodame, et need kirjad ka kuhugi jõuavad.

Siis oligi aeg liikuda raudteejaama, mis millegipärast asus tunnise autosõidu kaugusel Agrast Tundla nimelises asulas.

Tundla raudteejaam

Jätsime Wasiga jumalaga ja läksime rongi ootama. Raudteejaam oli ikka ilgelt räpane. Rotid jooksid igal pool ringi ja inimesi oli loomulikult ka palju. Järjest kiiremini hakkas selgeks saama, et meie loodetud 23.20 rong jääb jõhkralt hiljaks. 8-16 tundi. Lisaks meile endile pingutasid meie rongipeale saamise nimel ka teised: hollandlastest, hispaanlastest ja prantslastest turistid ja muidugi kasu peal väljas olevad indud aga tulutult. Vähemalt läks nende rong vaid 1 tunnilise hilinemisega. Kui see oleks võimalik olnud, oleks nad hea meelega meile oma istmest osa eraldanud, aga kahjuks see pole lubatud.

Õnneks oli hispaanlastest reisijatel enamvähem usaldusväärne reisisaatja kes meile hotelli otsis ja ka kohale viis.

Nüüd siis püüame magada ja minna hommikul  vaatama, mis kell on lootust rongile saada või on reis sootuks tühistatud.

21. oktoober 2012 Varanasi

Uinumine ei olnud kerge, kuna meie aken oli tänava poole ja mingid mögafonid karjusid poole ööni ja rahvas pidutses. Tuba oli sääsepininast paks ja hommikul oli kere hammustusi täis. Võtame malaaria vastaseid tablette ja ei muretsenud väga. Esimest korda oli elektrikatkestusest Indias kasu. Umbes kella 1 ajal läks vool ära ja sai mõnusalt uinuda. Muidugi kaua see lõbu ei kestnud. Elektrikud olid head tööd teinud ja pidu jätkus juba kella 5 paiku. See undamine tundus niivõrd jälk aga mis teha see on tänapäevane India muusika.

Otsustasime, et läheme kella 7st raudteejaama tagasi, kuskilt oli meelde jäänud, et võibolla hilineb rong ainult 8 tundiJ

Viipasime tänavalt riksajuhi ja sõit võis alata. Selles külas küll varem valgeid inimesi polnud nähtud. Sellest andsid märku kõik oma pasunatega ja kes oli jalamees hüüdis lihtsalt „hello“.

Ka traktoritele meeldib rongisõit

Rauteejaamas saime teada, et rong jõuab 11 paiku. Ehk hilineb kokku koguni 12 tundi. Seekord pidas info paika. Rong tuligi aga jumal teab mis perroonile ja rongi number ka ei klappinud. Õnneks olime palganud punase särgi ja vasest medaliga portjee, kes meid väikese tasu eest õigesse vagunisse ja õigetele kohtadele toimetas. Rongisõit oli puhas lust. Saime nö AC3 klassi kohad.

Mina rongis pikutamas

Kõik teised pikutamas

See tähendab, et on narid 3 tükki üksteise peal ja teiselpool vahekäiku veel 3 tükki. Nari all istuda ei saa. Vähemalt normaalses pikkuses inimene seega saab kogu reisi pikutada. Mööda vahekäiku sõeluvad pidevalt erinevad toidu ja joogimehed ning muud tegelased. Üldiselt on mugav sõita. Vagunis on konditsioneer ja klaasist aknad toonkilega. Paljud kohalikud kellel pole raha sellise pileti jaoks, sõidavad sleeper klassis. Need on inimesi täis tuubitud ja akende asemel on trellid. Riputakse ka uste ja akende küljes. Katusel pole veel reisijaid näinud. Bussidel küll. Meil viidi omal ajal rahvast selliste rongidega Siberimaale.

See oli see sleepers klassi vagun. Pildipeal tundub suht korralik.

Rongis tutvusime ka ühe toreda perega. Mees, naine, väike laps ja vanaema. Mees oskas hästi inglist ja temaga me siis jutustasime küllaltki palju. Ta jagas nõu, kuidas indias hakkama saada ja hoidis ka silma peal, et me õigest jaamast mööda ei paneks. Väga tore mees. Ise on ta sunnitud töötama Delhis 1-2 kuu kaupa kodust eemal, kuna siinkandis talle lihtsalt tööd ei ole. Töötab ta riiklikus pangas vms. Pärast andis ta tagasihoidlikult ka oma meiliaadressi, et ma talle kirjutaks, et noh siis on nagu sõber välismaal. No miks ka mitte.

Sõime terve päeva ainult küpsiseid ja peale vett. Kuna Tiina igale toidupakkujale pisarsilmil järele vaatas, otsustasime riskida. Ostsime samosasid. Need on sellised kolmnurksed krõbedad pirukad, millel täidiseks karuli ja läätse ja köömnete ja muude maitseainete pudru. Need olid tulised ja võrratud. Kui küsisin meie uue sõbra käest enne ostmist, ega neid ohtlik süüa pole, pakkus see talle palju nalja ja ta ütles, et õigupoolest annab üks 400 kilokalorit.  Tegelikult on rongi keskel üks terve vagun, kus toimetab kokkade brigaad. Söögimehed veavad siis seda kõike vagunitesse laiali. Võibolla isegi liiga väikeste vahedega. Kui magajaid silmas pidada. Minu lemmik mees oli tomatisupimees. Ta hõikas alati puhtas ameerika-kauboi-inglise keeles „ei tomeitou sõup“. Kõi naersid ja luristasid punast löga endale sisse.

Prae ja keedumunamees

Enne rongist väljumist oli veel väike pahandus. Nimelt tuli meile ütlema, et meie jaam on tulemas ka üks rongi töötaja ja oli nördinud, et me sõbra olime leidnud. Nimelt jäi ta nüüd oma välja teenitud teerahast ilma. Andsime talle siiski 20 rupsi tee ja präänikute jaoks.

Tänase õhtu päästis Tiina. Nii kui rongist maha saime oli meil üks tüütu vend kraevahel, kes teadis meist kohe kõike ja oli nõus meid, kui oma sõpru kohe õigesse hotelli viima. Ja seda 3 korda kallimalt kui Lonely Planet kirjutab. Tiina saatis ta pikalt ja asus uusi taksojuhte otsima. See tüüp koguaeg kukil. Järsku keset ümberkogunenud meestesumma astus meie ette üks eriti mustanahaline tagasihoidlik vennike, käes kortsunud paber kuhu oli kirjutatud Mrs. TIINA. Milline juhus. Ta oli meid pool päeva seal oodanud ja autos magama jäänud. See aferist, kes meid röövida tahtis rippus veel autoukse küljes, et ma talle vähemalt tee jaoks raha annaksin, aga vat ei andnud.

Joogimees

Sõit kulges üle Gangese jõe. Autojuht rääkis Varanasist, esitas küsimusi ja ümberringi toimusid pidustused. Saime teada, et hotelli on muudetud ja selleks on nüüd Cupta Inn. Tundus, et see ei olnudki skeem, kuna hotelli tuli ka boss ja teadis kõigest. Saime täitsa kena ja mis kõige tähtsam, vaikses piirkonnas toakese. Tiina tellis ka mingit vürtsikat pakisuppi mis eriti süüa ei kõlvanud. Homme alustame siis kiirelt Varanasi avastamisretkega. Kuna meil on aega vaid 2 päeva võtame ilmselt selle sama autojuhi kellel nimeks Raj.

22. oktoober 2012 Varanasi

Hommikul einestasime kahe toreda itaallasega ja vahetasime kogemusi Indias reisimisest. Nagu selgus on inimesi, kes veel hullemini on mingite mõtetuste eest maksnud ja petta saanud. See oli kergendus. Jagasime ka meie nendele juba väikeseid nõuandeid. Noh nagu peab.

Seejärel tuli meile järele autojuht Raj. Sõitsime tema bossi juurde kes meile erinevaid võimalusi Varanasit avastada pakkus. Valisime mingida asjad välja ja mõtlesime, et võtame ka esimeseks päevaks giidi. Peab ütlema, et see õigustas ennast. Ta rääkis küll soravalt inglise keelt kuid nii kreekapärase aktsendiga, et pidi kõvasti kõrva teritama, et jutt arusaadav oleks. Muidu oli oma paatoseküllastes sõnavõttudes südamlik tüüp (kuigi kuna palju tehakse siinmail justkui tipiootuses, siis on südamlikkus kahjuks kaheldav).

Esimeseks kohaks oli kõikide budistide sihtkoht Sarnath. See on siis koht kus Budha kunagi tegutses ja oma järgijatele jutlusi pidas. Külastasime mitut stupat ja budistide templit.

Stupa

Sisse kahjuks minna ei saanud kuna see oli kinni. Edasi läksime arheoloogiamuuseomisse, kus oli kõva turvakontroll ja pildistamine keelatud. Muuseomis oli palju kujusid budast ja hindu jumalatest ning usundist ja nende erinevatest ajajärkudest. Tekitas täitsa huvi asja edasi uurida.

Üks turistipilt ka. Koos Budhaga.

Seejärel liikusime tagasi Varanasisse, et täiendada oma ruupiatagavarasid ja minna sööma. Sööma viidi meid restorani mis pidi olema alles avatud. Toidud olid küll maitsvad aga interjöör ikka alla India keskmise, ehk siis kole ja räpane. Toidu tellimisega pakkusime taas veidi üle. Kõhud said liiga täis.

Suundusime moslemite neiberhuudi, mis on kuulus siidi toodete tootmise poolest. Külastasime kodust vabrikut, mis jättis tõesti ägeda mulje. Tiina sai ka oma järgmise siidisalli, sedapuhku päris siidist. Põikasime sisse ka kohalike muusikute juurest. Kuulus tablamängija ja veel kuusam sarangi mängija võtsid meid vastu. Esitasid ka paar lugu ja müüsid meile oma plaadid. Pille müüdi seal ka aga reisimugavust arvestades ei hakanud neid ostma. Elamus oli seegi.

Varanasi tablavirtuoos Bablu ja sarangigeenius Faiyaz

Sealt edasi suundusime ghatidele (trepid Ghangese kaldal). Jalutasime mööda kremeerimispaigast ja jõudsime ühe põhi ghati juurde kus valmistuti igaõhtuseks tseremooniaks. Erinevate hindu jumaluste ja emakese Gangese auks. Meie jälgisime seda koos tuhandete teiste inimestega jõelt otse paadist. Oli meeldülendav ja püha üritus. Tiinal kahjuks pea lõhkus rämedalt, aga ta üritas seda leevendada skranskriti keelsete mantrate abil tsanssi minemisega. Need kõlasid terve tseremoonia ajal ja lõid pühaliku meeleolu. Neis paluti õnnistust perele ja muudele tähtsatele asjadele.

Öine tseremoonia gahtidel

Siis suundusime tänavale, et otsida üles auto. Tänavad olid eriti rahvarohked ja kärarikkad valju muusika ja pasunate tõttu, niiet kõrvad tahtsid peast kukkuda. Enne kukkumist leidsime õnneks auto üles ja põgenesime hotelli.

23. oktoober.2012 Varanasi – Delhi

Täna ärkasime vara. 5.30 on meie jaoks küll vara ja ma arvan, et ka Salleri jaoks. Raj oli juba ukse taga ootamas, sõrm kõverdatud koputamiseks. Aga meie olime kiiremad. Sõitsime taas ghatide juurde, kus eilegi käisime. Seekord ootas meid mootoriga paat ja juba tuttavad itaallased, et tervitada päikesetõusu ja uudistada end Gangeses pesevaid inimesi. See kõik oli tõeliselt kaunis.

Hommikune rituaal

Möödusime ka ghatist, kus surnuid kremeeritakse. Nii moodstes ahjudes kui ka tavalises lõkkes. Ennem seda tuuakse kadunuke kanderaami moodi asjandusel läbi linna jõeäärde. Kastetakse korraks Gangesesse ja lastakse päevotsa  kuivada. Õhtul toimub põletus. See pidavat kestma 24 tundi. Tuhk heidetakse siis jõevoogudesse. Ka meie möödusime suitsevatest lõketest ja ühest leinavast vanahärrast, kes jõekaldal oma lahkunud kaasa kõrval istus.

Päikesetõus

Sõitsime tagasi hotelli ja tegime peale kiiret hommikusööki kerge uinaku kuni lõunani, et kasutada hotelliaeg maksimaalselt ära. Kirjutasime ennast välja ja jätsime asjad kuhugi hotelli kontorisse. Seejärel läksime väikesele retkele, et üles otsida India McDonn J kuna olime seda silti kuskil näinud. Hulkusime ja ekslesime ning peletasime umbkeelseid rikshajuhte endast eemale. Lõpuks võtsime ikkagi tuktuki ja olime 5 minutiga kohal. Tegemist oli moodsa kaubanduskeskusega, kuhu igaüks sisse ei pääsegi. Turvamehed olid parasjagu ametis ühe kaltsaka klohmimisega, kes tahtis ka moodsast maailmast osa saada. Läbisime turvakontrolli ja olimegi mainekas kiirtoidukohas. Mitte, et India toit hea ei oleks. On küll ja lausa võrratu aga vahepeal tahaks ka midagi maitsetut süüaJ Kaubanduskeskus oli ka tore, enamus poepindu olid veel tühjad või siis juba.

Kuigi kõikjal oli must, tuntakse luuda maast madalast

Tagasi läksime jalgsi kuna nüüd oli tee teada. Istusime paar tundi hotellis, et aega parajaks teha kuni jõudis vana hea Raj ja viis meid vaksalisse. Kuna olime juba oma oskusi lihvinud, otsustasime leida kõik õiged asjad üles ilma palgaliste abistajateta. Ja leidsimegi. Varsti lösutasime vagunis oma õigetel kohtadel ja sõit Delhi poole võis alata. Muuseas leidsime raudteejaamast üles ka piletimüügi punkti TURISTIDELE, millest meid reisi esimesel päeval korduvalt eemale juhiti, et ostaksime ikka mingi turistipaketi riiklikust turismibüroost. Tagantjärele mõeldes ega esimese korra kohta ei kahetse ikkagi seda sammu aga järgmine kord oleks kindlasti juba targem ja teaks mida ja kust otsida. Ja kelle käest küsida. Väärt nõuanne on ka see, et valida ise kelle käest küsida. India inimesed on reeglina väga abivalmid ja viivad kasvõi kättpidi kohale selle eest raha küsimata. Muidugi on ka teistsuguseid aga selle kogu süsteemi tajumine ja tundmaõppimine võtab aega.

Rongis oli veel teisigi muulasi (Lõuna- Korea tüdrukud), aga vabu kohti oli ka vägagi palju. Sõime kõhud täis ja keerasime magama. Vahelduva eduga oli und kuni hommikuni. Ega see magamisase on ju mõeldud keskmise india inimese pikkusele ehk siis 150 cm.

24. oktoober.2012 Delhi

Hommikul kella 10ks olime kenasti Anan Vihari raudteejaamas. Täpselt nii nagu piletil kirjas. Otsustasime, et oleme veel tuusamad seljakotirändurid ja sõidame takso asemel metrooga Karol Baghi hotelli. Uurisime metroo plaani ja üks kohalik pereisa seletas meile asja lahti ja me läksime koos metroosse.

Juba kenam raudteejaam Anand Vihar Delhis

Vastupidiselt India raudteejaamadele ja rongidele, on metroo vägagi euroopalik ja puhas. Pilet on üliodav ja kõik on eriti lihtsaks tehtud. Metroorongis saad ka koguaeg jälgida tabloolt, et kus oled ja kus maha pead minema. Paarikümne minutiga olime Karol Baghis. Metroojaama all oli kohvik, kus pakuti PÄRIS kohvi. See oli üsna kallis koht (kohvi maksis üle 10 krooni J), olime ka ainsad külastajadJ Aga kohv oli ikka  maitsev võrreldes selle lakega mida mujal kohvipähe müüakse.

Nõud olid kõik puhtast terasest

Kohv joodud otsustasime riksameestele veel ninanipsu teha ja asusime jalgsi hotelli otsima. Ja nagu tellitud asus see metroojaamast vast 400 meetri kaugusel. Tänav tuli juba tuttav ette ja varsti saimegi hotellis dušši ja puhkust nautida.

Õhtu poole jalutasime (ja ostlesime) Karol Baghi poodide ja turgude tänaval Channa marketis. See pidi olema Aasia kõige suurem kaubanduspunkt oma 20 000 poega. Kõigis me muidugi käia ei viitsinud.

25. oktoober.2012 Delhi – Tagasi

Täna hommikul otsustasime, et võtame selle hotelli veel ükes päevaks, muidu oleks pidanud 12 juba välja kolima aga seda me ei tahtnud. Õnneks oli toake üsna odav pidada ja nii lahkusime hotellist ilma asjadeta. Ennem sõime muidugi ka väga tagasihoidliku hommikusöögi. No see oli ikka nii tagasihoidlik, et ei tasu rääkidagi.

Otsustasime, et võtame tuktuki ja külastame kui mitte maailma, siis India suurimat moseed Jama Mashidi, mis meil esimesel päeval vaatamata jäi. Liiklus oli kohutav ja õhk heitgaasidest paks.

Mõtlesime, et kuhu see kits tuk-tukiga sõitis.

Juht väljutas meid ühe tänavaotsas kust paistiski muslimite pühakoda. Ennem sinna jõudmist tuli läbida rahvast pungil turg, kus kaubeldi kitsedega.

Loomulikult kitseturule

Veekindlad kellad

No neid oli seal küll tuhandeid, lisaks veel igasugused muud kaubitsejad.

Jama Mashid

Väravas üritati meid muidugi kohe tüssata. Õnneks olin ma lugenud just LPst, et selles mossees piletit ei ole ja võib raha võtta kaamera eest. Saatsime piletikaubitseja pikalt ja kõndisime teise värava juurde. Seal maksime kaamera eest. Aga pileti hind tõusis 100 ruupia võrra otse meie silme all, musta markeri abil J

Mossee oli palvetajaid ja turiste täis ja muidugi väga võimas. Oleks tahtnud minna sinna siis, kui muslimid palvetavad aga see ei olnud paraku lubatud. Edasi kolasime Vanas Delhis. See on ikka eriline tänavarägastik, veelgi rohkem inimesi, segasdust ja sassis elektritraate jne.

Old Delhi

Otsisime muusikariistade poode. Ja leidsimegi. Lonely Planeti andmeil pidi neid olema üks aga ümber selle ühe oli neid veel umbes 10. Kiikasime igale poole sisse. Hinnad olid mõistlikud, mis puudutab India instrumente, aga meie ressursid hakkasi lõppema. Teisi instrumente nagu näiteks Givpsoni kidrad ja muu taoline, ei hakanud uurimagi. Need meenutasid Haukka esimesi katsetusi. Ostsime lõpuks siis ühed kastanjetid, mis kõlasid kenasti ja olid valmistatud kohalikust kookospähkli koorest.

Jälle tuktuki ja tagasi Karol Baghi. Seekord sõitsime veelgi väiksema raha eest, kuigi juba eelmine sõit tundus põhimõtteliselt tasuta.

Juuksur

Oma neiberhuudis otsisime ühe kena kohalike restorani ja tellisime erinevaid Dosasid ja pepsit. Dosad on sellised õhukesed nagu krõbedad pannkoogid, mille sisse on keeratud erinev vürtsikas sisu. Kõrval loomulikult erinevad kastmed. India köök sai taas plusspunktid. Tiina arvates oli seal ka ülihea Lassi (jogurtijook).

Dosa

Kogusime end hotellis ja pakkisime asjad. Palusime hotellimeestel endale 00.00ks takso saata. Läksime välja aga autot ei leidnud. Lõpuks tuli välja, oli ikka küll. Juht loomulikult pikutas autos. Sõit algas aga juht ei rääkinud midagi ainult kihutas, tümakas põhjas, aknad lahti. Minu meelest oli ta päris korralikult kivis. Tiina arvas sama aga nüüd oli hilja uut autot hakata ajama. Hoidsime põidlaid ja hingi kinni, et ta pilti tasku ei paneks. Selline tunne oli küll, et pikema sirge peal see juhtub. Õnneks ei juhtunud ja ta tõi meid ka täiesti õige terminali ette. Selline hüvastijätt Indiaga. Või pigem kohtumisenijätt, sest Indias on avastamist oi kui palju. Kahenädalasest käigust saime alles maitset tunda ja see maitse oli vürtsikas, magus, soolane, kibe kõike korraga!!!

Nägemist