Vietnam 03-23.10.2017

Hanoi

03.10.2017 Peale 24 tundi reisimist maandusime lòpuks Hanois. Palav õhk lõi kohe jalad alt aga taastusime kiirelt ja tõusime püsti. Viisaga läks ka libedalt. Võtsime automaadist mõned miljonid dongid ja asusime bussi otsima. Ühe euro eest anti umbes 25 000 dongi, suht hea arvutada. Hea arvutusoskus kulub siin maal marjaks ära, kuigi see millal sul nahk üle kõrvade tõmmatakse on aja küsimus.Lennujaama ees tuli loomulikult palju taksojuhte eemale peletada. Takso hind kesklinna 20 dollarit ja bussipilet u 2 dollarit. Esimene päev kulus sisseelamise ja söögielamuste ammutamise peale. 

Pho

Lisaks sellele külastasime kuulsat Hanoi vesi nukuteatrit, kus mängis ka laivbänd. Nukke juhtisid näitlejad siis vee alt. Kuigi etendus oli põnev, tuli uni peale aga õnneks läks jälle ära.

Vesinukuteater. Hea ja kurja võitlus vms.

Õhtul einestasime ja mekkisime kohalikku õlle ehk bia hoid. Juhtus ka lõbus lugu. Pikk tänav oli restorane täis. Ja inimesi. Järsku läks siuke möll lahti nagu hakkaks sadama. Einestavad turistid lükati kohvikutesse ja lauad klapiti kokku. Ikka ei saanud aru mis toimub.

Kordnikuhärra puhkehetkel

 Siis tuli rahulikul sammul politseiohvitser ja nentis, et kõik on korras. nii kui kordnikud kadusid tassiti lauad jälle välja ja pidu jätkus. pärast tuli välja, et tänaval toidu pakkumine on Vietnamis keelatud. Johhaidii. Mujal nad ju toitu ei pakugi :)

04.10.2017 Uni oli väga hea. Peale omikusööki võtsime asjad ja külastasime Hanoi suurt turgu. Oli tõesti suur, koos oma aroomide ja kaubarohkusega. 

Turul müüdi kõike.

Seejärel liikusime oma uude hostelisse. Ostsime ka homseks bussipiletid Sapasse. 12 dollarit tükk. Siis shoppasime ja treenisime oma tingimisoskust. Saime poole hinnaga väiksemad seljakotid ja plätud. Mis hõõruvad ja pikka iga me neile ei ennusta.

Turist otsib parajat raha.

Peatasime tänaval jalgrattariksa ja läksime Ho Chi Minhi mausoleumi,kus ta klaaskirstus puhkab nagu lumivalguke. Ahjaa Lenini kuju vaatasime ka üle. Teepeale jäi ka sõjamuuseum.

Sõjamuuseum

Juht ja õpetaja.

Au tööle.

Kahjuks oli mauselom kinni kuni 5. Detsembrini. Vaatasime hoonet väljast ja jalutasime vaikselt tagasi, kuna meil oli kokkulepitud toidutuur kohalike lastega kella kuueks. Jõudsime kenasti ja meie üliõpilane oli ka kohal. Nime kahjuks ei saanud aru ja üles kirjutama ka ei hakanud. On selline vabatahtlik organisatsioon Hanoi Kids, mis pakub tasuta erinevaid ekskursioone. Vastutasuks on inglisekeele praktika pakkumine tuuri läbiviivatele lastele/ üliõpilastele. Esimeseks söögiks olid läbipaistvad pelmeenid seene jms täidisega ja beef jerky salat. Ja muidugi hanoi õlu.

Igapäevane toidutuur.

Vestlesime kohalikust eluolust ja lasime toidul hea maitsta. Saime ka eelmisel õhtul toimunud haarangu kohta teada, et tänaval toidumüümine keelatud, samas on see kestnud siin aastasadu kui mitte tuhandeid, ei teagi. Edasi läksime sööma riisinuudleid, lihapallileent ja kevadrulle. Jällegi super. Õhtu lõpetas jäätise ja sorbeti sarnane kookose kohvi. Lihtsalt imeline. Saatsime oma tuutori ära. Õhtul tegime mõned saigonnid ja maitsesime ka magusaid saiakesi mis tulid tänaval otse ahjust.

Kohv.

05.10.2017 täna ärkasime vara ja liikusime magamisbussiga Sa Pa poole, et matkata looduses ja käia ära Fansipani otsas, mis on Vietnami ja ühtlasi ka kogu Indohiina kõrgeim mägi. 3124 meetrit.

Lõbusad bussireisijad.

 Buss oli vahva ja mõeldud pikutamiseks. Lasime silma ka kinni ja kell 13 olime Sa Pas.

SaPa

Viisime asjad hotelli Stunning View ja liikusime väikesele matkale. Olgu öeldud, et hotell peab varsti nimevahetusele mõtlema, kuna ilusa vaate ette on kerkimas uus hotell. Üldse ehitatakse siin 100 hotelli hetkel korraga ja turiste jagub. Samuti ka küladest saabunud hõimuliikmeid hmonge, kes turiste matkale viivad ja neile igal sammul träni müüvad.

Hmongi tüdrukud träni müümise pausil.

Hmongi daam träni müügiks ettevalmistamas.

Ühte sellisesse külla me matkasime. Nimeks Cat Cat. Muidugi oli kõik turistidele ettevalmistatud aga vaated olid igaljuhul ilusad.

Külavahel matkamas.

Õhtul loomulikult einestasime ja vaatasime Savisaare protsessi. Homme on plaan kuidagi vallutada Vietnami kõrgeim mägi Fansipan. Turistide tarbeks tehti siia 2014 köisraudtee, peale mida turistidevoog vaid kasvab, sestap ka hotellide ehitused. Näis kas me seda kasutame.

06.10.2017 algas päev varakult, kell 6. Pakkisime seljakotid ja liikusime mäevallutusele. Indohiina kõrgeim tipp Fansipan ootas ronimist. 3124 meetrit. Tavaliselt tehakse seda matka koos giidiga ja peale seda, kui kolm aastat tagasi üks britt ennast surnuks kukkus, ei lubatagi ilma sinna minna. Olgu öeldud, et meie siiski läksime.

Matka algus

Einestasime kiirelt kohalikega kana nuudlisuppi ja võtsime takso. Taksojuhid on eriti vastikud siin. Keelt sõnagi ei räägi ja ikka suudavad sul naha üle kõrvade tõmmata. Lõpuks viis ta meid rahvuspargi rangerite maja juurde, kust algabki matkarada. 14 kilomeetriga 1800 meetri pealt 3124 kõrgusele. Loomulikult umbkeelsed rangerid ei lubanud meil minna. Alguses. Siis ütlesid, et 30 euri per feiss aitaks neil unustada, et rajale läksime vms. Pidasime veits aru ja tegime oma pakkumise 15 euri nägu, mis ka kohe heaks kiideti. Läksime rajale.

Loodus oli kena - niiske dzungel, kenad mäevaated, orud ja jõekesed. Gps näitas kenasti rada. Tavaliselt tullakse siia kaheks päevaks. Esimene päev liigutakse baaslaagrisse 2800 peale, teisel päeval tippu ja alla tagasi. Selline rahumeelsem plaan. Meie muidugi pressisime kohe tippu. Peale baaslaagrit oli ainult tõus. Päris keeruline ja kohati ka ohtlik libeduse ja järskude nõlvade poolest. Pealelõunal kell 15 olime tipus. 7 tunniga, mis on päris hea tulemus.

Tipus

Tipp oli muidugi turiste täis, aga nemad olid tulnud üles köisraudteega mis 2016 avati. Öeldakse, et mägi on sellega palju kaotanud aga mis seal ikka. Tipust avanesid majesteetlikud vaated, mida me ka pildistasime. Alla tulime ka kaabelautoga, kuna ei võtnud kaasa varustust, et baaslaagris ööbida. Linna tagasi jõudes tegime kiire söögi ja arutasime plaane edasiseks.

07.10.2017 Olime veel ühe päeva SaPas. Võtsime uue hotelli ja ostsime vihmakuued, kuna sadas hommikust õhuni. Jalutasime palju linnapeal ja külastasime Sa Pa muuseumi. Muuseumisse sissepääs oli tasuta, selle võrra oli ka ekspositsiooni nigel. Aga selle eest allkorrusel olev suveniiripood oli äge.

Hmongide lapsed.

Ostsime homseks bussipiletid tagasi Hanoisse, et liikuda sealt juba kesk- või lõuna vietnami suunas. Monteerisime videot ja käisime söömas ka. Vihma ikka lädistas, tänavad olid nagu mägijõed ning lisaks sellele hõljus linnakohal udu. Püüdsin kuivatada oma märjaks saanud riideid ventilaatori abil, kuid jäid ikka niiskeks.

Väike bia saigon.

08.10.2017 Peale hotelli kohvi ja hommikusööki kiirustasime bussijaama. Saime kohe bussipeale ja sõit Hanoi poole algas. Ega suurt teha ei jõudnudki. Otsisime uue elamise ja hängisime linnapeal. Paljud sõiduteed olid kinni pandud, et rahvas saaks jalutada. Jalutasime meiegi ümber järve.

Hanoi kuulus kilpkonnatempel.

Jäime istuma ja meie juurde hakkas kogunema üliõpilasi, et inglise keelt harjutada. Lõpuks oli neid palju ja hakkas hämarduma.Tundsime ennast kui tähtsad õpetlased oma jüngrite keskel, kuid aeg tegi oma töö. 

Vana kunstnikuhärra.

Liikusime einestama ja bia hoile. Hotell oli ilma aknata, kont ei töödand ja niiske oli ka. Magasime kaua.

09.10.2017 Hanoi-Nha Trang. Kuna plaan lõuna poole minna oli säilinud, ostsime siselennu piletid lõunasse Nha trangi. Siselend oli samas kõige odavam ja kiireim vahend rändamiseks. Huvitaval kõige kallim variant on magamisrong. Enne lennujaama minekut käisime Hanoi vanglamuuseumis, kus on istunud vietnami sõja veteran John McCain. Oli jube koht.

Vanglamuuseum.

Lennuk jõudis Nha Trangi õhtul kell 2100 paiku. Juba olid taksojuhid nagu kaarnad kallal. Aga meie läksime kohaliku bussiga, mis meid peaaegu kesklinna ära viskas. Kuna bookisime odava hosteli oli seda suurte hotellide vahelt keerukas leida, siiski lõpuks leidsime. Jõudsime veel söömas ja rannas käia kuigi oli juba pime. Vesi oli sama soe nagu õhk. 30.

10.10.2017 Nha Trang. Toas oli ka konditsioneer, mis ööläbi tilkus ja sorises. Hommikuks oli põrand märg. Kurtsin seda ka adminnile. Pealelõunaks kui tagasi jõudsime, oli asi korras. Põrand oli kuivatatud ja kalts oli konditsioneeri all. Nii nagu siinkandis asju parandatakse.

Nha Trang

Aga peale hommikueinet laenutasime rollerid, et minna 30 km kaugusele linnast Bo Ha jugasid vaatama. Liiklus tundus alguses jube aga harjusime kiiresti. Omas tempos. Tee viis linnast välja mööda ranniku äärt, läbi kalurikülade. 

Business sokid ja ujukad. Sobiv turvavarustus Vietnamis.

Vahepeal pildistasime ja võtsime igaks juhuks kütet. Erksi masin kippus ka välja surema kui gaasi maha lasi, aga sellest polnud suuremat probleemi.

Ilm oli jube palav ja kohale jõudes olime põlenud. Parkisime motad ja sisenesime rahvusparki.

Bo Ha falls. Soovitame soojal päeval.

 Kõigepealt läbi dzungli ja siis mööda jõesängi suuri kive. Koski oli kolm ja need paar turisti, kes seal olid, esimesest kaugemale ei läinud. Me vaatasime kõik üle. Riided olid juba nii läbi higistanud, et oli vaja neid välja väänata. Tegime ka mitmes kohas jahutavad suplused. Pistsime vahepeal jalad vette. Kohe olid väikesed kalad neid näksimas. Nagu mõnes Türgi kuurortis pakutav teenus dr. Fish. Siin puhta tasuta käes.

Kohalikud punutud paadid.

Eine.

Varsti hakkasime Nha Trangi poole tagasi vurama. Kuna Nha Trangi restoranipidajatele ja muudele ärikatele on mata tunnis ainult liitmist ja korrutamist õpetatud, otsustasime süüa lõunat kalurikülas. Võtsime krevette ja kalmaaritükke taignas. Suurepärane. Edasi sõitsime hottelli juurde ja parkisime rattad. Käisime veel lõuna-hiina meres ujumas. Esimest korda. Oli toimekas päev. Lõpetasime vahelduse mõttes päeva india restoranis.

Võileiva meister.

Olgu Nha Trangi kohta öeldud et see on ikka täielik venemaa. Venekeelsed sildid, teenindajad räägivad vene keelt ja tänavad on täis lõugavaid venerusse, muidu ok koht.

11.10.2017 Nha Trang - Ho Chi Minh City. Täna oli taas toimekas päev. Hommikul ärkasime varakult, tegime hommikukohvid hotelli lähedal naerva mehe juures ja siirdusime snorgeldama, mille eelmisel päeval kokku leppisime.

 Läksime päevi näinud laevukesega merele. Ühe saare lahes oli merele püstitatud puidust alus, kus väike söögikoht ja koht snorgeldamiseks ja sukeldumiseks. Ka siin oli kohal juba punt vene turiste, kes pudelist juba teist või kolmandat viskit lõpetasid. Panime maskid pähe ja möllasime tükk aega. Nähtavus ainult oli kesine. Mingi aeg sõitsime edasi ja snorgeldasime tunnike teises kohas.

Snorgeldamas

Siin oli juba kõvasti parem nähtavus. Ainult meduusid, kes vastu keha puutusid, kõrvetasid veidi. Liikusime tagsi esimesse kohta, kus pakuti lõunat, mis hinna sees. See oli väga hea. Siis väike siesta ja tagasi Nha Trangi.

Tegime veel pika jalutuskäigu ühte budistlikusse templisse. Teepeal maitsesime riisijahust ja vutimunadest koogikesi, mida praeti savi potikestes ja serveeriti kastmega. Üsna teravaga. Meiega liitusid koolilapsed üle tee asuvast koolist.

Ho Chi Minh City ehk Saigon.

Jalutasime tagsi ja läksime lennujaama. Jõudsime Ho Chi Minh Citysse öösel kell 02.00. Võtsime Uberiga auto ja leidsime hotelli ka üles.

12.10.2017 Ho Chi Minh ehk vana nimega Saigon. Magasime päris kaua. Kuna hotelli toal pole aknaid ei läinud uni ära ka. Peale lõunat avastasime Ho Chi Minh Cityt ja käisime suurel turul ning sõjamuuseumis.

Loomad.

See oli juba kõvasti suurem ja uhkem kui Hanois. Pildid olid muidugi kohutavad.

Edasi korraldasime oma järgmiste päevade tegevusi ja nautisime sööki.

Vihma hakkas ka kõvasti sadama.

13.10.2017 Ho Chi Minh - Mekongi delta. Kuna olime tänaseks endale tuuri bookind tuli ärgata. Peale meie oli bussis veel kümmekond turisti. Sõitsime kolm tundi Ho Chi Minhist Kambodza piiri poole Mekongi jõe deltasse. Istusime ümber mootorpaati ja põristasime ujuvat turgu vaatama. 

Mekongi deltas.

Kahjuks oli suurem kauplemine läbi. Paate oli jõel palju ja erinevaid. Tundus, et mõnes paadis isegi elatakse. Veel viidi meid turistilõksu, kus tehti kookose komme, riisi viina ja popriisi. Tegelikult ei ole kindel kas ikka tehakse seal päriselt. Igal juhul maitsesime ja ostsime kaasa ühtteist. Seejärel pandi meid nelja kaupa vanadesse sõudepaatidesse ja viidi veidi kitsamale jõele.

Bänd

Kaua sõit ei kestnud. Läksime sööma. Oli hinna sees. Edasi sõitsime veidi jalgratastega ja käisime kuulamas kohalikku bändi. Paat viis meid bussini ja jälle 3 tundi loksumist. Õhtul käisime veidi väljas ja tõmbasime vara magama, et olla valmis homseks tuuriks kuulsatesse Chu Chi tunnelitesse.

14.10.2017 Ho Chi Minh- Chu Chi tunnelid. Hommikul pakkisime asjad ja kiirustasime kokkulepitud kohta, et külastada kuulsaid Chu Chi tunneleid, mis ehitatud juba enne Vietnami sõda Ameerikaga. 

Alguses tuli jälle tunnike bussiga sõita ja läbida ka ühte turistilõksu. Tunnelipark oli rahvarohke aga väga huvitav. Kogu park tutvustas elu sõja ajal. Näidati ka erinevaid lõkse. Seekord mitte turistilõksud. Päris hirmsad. 

Lõks

Rehvist plätud.

Oli võimalus ka läbida tunnelisüsteem, mis paksudele turistidele parajaks tehtud. Käisime ka paarkümmend meetrit siis tulime maapeale tagasi kuna läks klaustrofoobiliseks.

Sõitsime Saigoni tagasi ja jalutasime raudteejaama. Veidi ootamist ja lubati rongi. Meie kupee oli nelja kohaline, pehmete lavatsitega.

 Alumisele korrusele tuli vanapaar. Suht ok sõit. Magasime enamuse ajast. Sõit kestis umbes 18 tundi.

15.10.2017 õhtul jõudsime Da Nangi. Kuna oli pühapäev, siis külastasime õhtust Draakoni silla sõud. Pilt räägib enda eest. Draakon sülgas tuld ja vett rahva rõõmuks.

Kohe algab sõu.

16.10.2017 Da Nang - Hoi An. Täna võtsime Erksiga motorollerid. Mina käikudega ja erks automaatkäigukastiga. Uurisime ka mujalt aga ei leidnud laenutust. Pidime võtma siiski oma hostelist. Oli juba päris palavaks länud. Võtsime suuna Hoi Ani poole.

Marable mountains.

 Poolele teele jäi ka Marable Mountain. See oli selline nagu kalju, keset maad. Sees oli tohutu koobas, millest oli kunagi pühakoda tehtud ja otsas olid ka erinevad templid.

Sõitsime Hoi Ani. Einestasime vahepeal ja kruiisisime ringi muistses vanalinnas. Oli tõesti ägeda arhidektuuriga, samas väga turismirohke. Poekesed ja igast nodimüüjad. Tegime mõned peatused ja liikusime tagasi Da Nangi poole. Sõita oli kena aga vahepeal tõusis suur tuul ja ajas igast sodi suhu ja silma.

Hoi An vanalinn.

Linnas hakkasime homseks bussipileteid otsima ja see osutus raskemaks, kui olime arvanud. Lõpuks saime need ühest suuremast hotellist, pidime neil veel hiljem järel käima. Loodame, et need ka kehtivad. Õhtul sõitsime mööda linna ja vahtisime niisama.

17.10.2017 Danang - Dong Hoi. Täna hängisime veidi Danangi peal ja lõunal seadsime sammud bussi peale. Kokkulepitud kohta. Alguses olime üksi aga siis viskas veel turiste peale. Kell 15 saime minema. Paari tunni pärast jõudsime Huesse, läksime bussist välja wcsse. Tekkis segadus ja pidime ümber istuma uude bussi, et Dong Hoisse saada. Uues bussis avastasin, et kui eelmisest bussist väljas käisin oli keegi ilmselt bussionudest mu koti kallal käinud ja tahvelarvuti ära virutanud. Midagi polnd teha, oma hooletus. Kuna sees oli ka kohalik sim kaart, püüdsin helistada. Oli välja lülitatud. Kui pärast wifisse sain püüdsin tahvli jälgi ajada. Näitas, et viimati nähtud Hues, samal ajal kui meil peatus oli. Head teed tahvel.

Dong Hoi

Õhtul kella 21 paiku olime Dong Hois. Uurisime võimalusi Paradise Cave külastamiseks ja arvutasime kuidas soodsam oleks. Soodsam tundus tuur kahte koopasse, mille me ka bronnisime.

Dong Hoi on väikelinn ning õhtul kella 22ks väljasurnud. Leidsime siiski söögikoha ja siis tuttu.

18.10.2017 Dong Hoi- Phong Nha. Tuuribuss korjas meid vatakult peale. Lisaks veel turiste. Võtsimee Phong Nha külast veel rahvast peale. Esimese peatuse tegime Kaheksa Naise koopa juures. Sissepääsu sinna polnudki, kuna Vietnami sõjaajal visati sinna pomm, et hävitada teed Põhja ja Lõuna Vietnami vahel. Töölised, kes koopasse varjusid jäid sinna lõksu. Nende mälestuseks oli sinna püstitatud ka tempel.

Paradise Cave

Paradise Cave

Edasi liikusime Paradise Cavesse. Aasia pikim kuiv koobas 38 kilomeetrit. Alguses mööda teppe 600 meetrit üles sissepääsuni. Koopa avastas 2005 aastal külamees, kes karstimäel ravimtaimi otsis ja juba 2010 avati külastajatele. Turismi arengusse pannakse Vietnamis korralikku pappi. Meie kõndisime koopas ühe kildi ja tagasi. Vaated olid võimsad. Mijonite aastate vanused stalaktiidid ja stalagmiidid olid deemonlike kujude ja nägudega. Loodus on ikka ilmeline kunstnik.

Phong Nha sissepääsul

Meie visa madrus.

Läksime Phong Nhasse tagasi ja einestasime. Edasi viis meid kohalik Dragon boat Phong Nha koopaase, kuhu minnakse paadiga. Ka see oli võrratu. Tagasitulles viimased 500m tulime paadist välja ja astusime jala kuni paat meid jälle peale korjas ja bussini viis. Selline äge päev oli.

19.10.2017 Dong Hoi. Võtsime hommikul jalgrattad ja uitasime mööda vaikset Dong Hoid ringi. Vaatasime ka randa, mõttega ujuda, aga laine tundus kuidagi hirmus. Ei läinud vette.

Õhtul kell 19 hüppasime ööbussi, et sõita Hanoisse. Bussijuht lasi korralikku tümmi. Sama raske oli magama jääda nagu määdhausi suitsuruumis. Nimelt tegi bussijuht ka suitsu ja larpis energia jooki.

20.10.2017 Hanoi. Jõudsime kohale kell 4.30, linn oli suht vaikne. Hotell oli pime ja trellid ette tõmmatud. Loomulikult pidime ju jõudma alles lõunal. Peale Erksi prõmmimist tuli unine hotellipoiss ja lubas meid tuppa põõnama.

Tekstid ja kilpkonnad

Kirjandustemplis.

Magasime umbes lõunani ja läksime juba tuttavat Hanoid edasi avastama. Või noh mina läksin veidi varem ja uurisin lähiümbruses olevaid võimalusi. Pärast käisime veel ja vaatasime üle Temple Literature. Oli kaunis.

Õhtul istusime oma hotelli lähedal asuvasse Bia Hoi urkasse. No see on selline tänavanurgal, väikeste plasttoolidega varustatud vabaõhu õllekas. Lastakse voolikuga õlut. Tünnist otse klaasi. 

Bia Hoi - meeste meelelahutus.

Poolene klaas u 25-30 eurosenti. Õlu muidugi ise lahja aga samas külm ja karastav. Sõlmisime sõprust ka kohaliku rahabossi ja tema jüngritega. Esimene ja viimane kord, kui meile välja tehti. Ajasime äri juttu. Tsehhi ja Vietnami suurtest koostööprojektidest ja leppisime kokku kohtumisi. Tegime kõik reisijooksul pettasaamised tagasi. Oli lõbus.

21.10.2017 Hanoi. Täna luusisime Hanois ja vaatasime, mida suveniirideks kaasa osta. Enamuse ajast veetsime kunstigaleriides, mida on siin ikka väga hulgaliselt. Ostsime kingituseks 2 maali kaasa, mis pakiti kenasti rulli, et kodumaal taas raami suruda saaks.

 Ära hakkab tüütama lõputu kauplemine. Eestis ei ole ju loogiline, et ükskõik mida ostma lähed, saad sa lõpuks poole hinnaga mida alguses küsiti. Mõnikord veelgi vähem. Isegi paar puuvilja, mis turult ostsin kasvatasid oma hinda minu naha heledusega pöördvõrdeliselt. Alati ei viitsindki tingida. Mõnikord kõndisin minema. Kaupmees järelejooksmas ja ikka paremat diili pakkumas. Kalkulaator peos. Et selle abil numbritekeeles suhelda.

Õhtul käisime kinos ka. Filmiks oli Geostorm. Oli kena elamus.

22.10.2017 Hanoi. Viimane päev. Põhiliselt kulus see päev jalutamisele ja söömisele. Püüdsime veel viimased emotsioonid Vietnamist endale sisse ahmida ja mõnuleda päevases kuumuses. Süüa viimased hot potid, bahnid, phod ja juua biahoid. Selline see reis sai. Kolmest nädalast oli täiesti küll, nüüd oleksime pidanud juba kuhugi uude riiki edasi minema. Meie aga valisime kodutee.

Lõug korda ja koju.

23.10.2017 Hommikul alustasime kojusõitu ja õhtaks olime külmal maal tagasi :)