Indoneesia ja Hongkong 12.-28. Oktoober 2014

12.10.2014 Minemine.  Rapla-Tallinn-Helsinki-Moskva

Ronisin toast välja 5.40 nagu räägitud. Oli soe ja vaikne, aga mitte kauaks. Peagi sigines tänavale kära sest Madhouse oli oma uksed just sulgenud. Püüdsin varjuda bussipeatuse uduse klaasi taha aga juba oli mind märgatud. Kohe oli ka Erx emaisaga kohal, kes meid Tallinna sadamasse viisid. Lennuhirmust polnud veel jälgegi.

Laev sõidutas meid koos kalevipoegade ja purjakil soomlastega Helsingisse. Edasi juba trammiga raudeejaama ja bussiga Vantaa lennujaama. Nüüd olime lennukis ja esimene lend käsil. Erxi lennuhirm süvenes ja ta võttis sisse ühe droogi teise järel, loputades neid alla punase veiniga. Mis oli maitsev ja kõige tähtsam tasuta.

Reisiärevuse vähendamise rohi

Õnneks sai see lend peagi läbi. Moskvas pidime tegema uue checkini. Siinne lennujaama personal jättis vägagi kehva mulje, olid vihased ja ükskõiksed. Edasi lendasime Hong-Kongi. Lennu ajaks 9 tundi. Koos ajavahega olime kohal hommikul kell 6.00 läbi. Erksi lennuhirm oli asendunud entusiasmiga ja reisimehed olid valmis vallutama Hong-Kongi.

                                   

13.10.2014 Hong-Kong city - Surabaya (Indoneesia)

Lennujaamas täitsime riiki sissesõiduks kaardid ja vahetasime 50 euri eest hongkongi dollaare. Kuigi lennujaam oli sama suur nagu Hiiumaa, leidsime bussi C1, mis sõidutas meid Chung Tungi metroojaama. Sealsamas asus ka Cable Car ehk köisraudtee jaam ja suured kaubanduskeskused. Kell oli alles 07.30 ja köisraudtee avati alles kell 10.00. 

 

Tüüpiline Hongkongi hommikusöögikoht

Tüüpiline Hongkongi hommikusöök

Otsustasime süüa hommikust ennem matka ja leidsimegi koha, mis oli pungil täis kohalikke. Tellisime hommikusöögiks seda mida teisedki: jääkohvi, muna röstsaiaga ja nuudlisuppi veiselihaga. See kõik oli ülihea ja maksis u 3 eurot. Minu jaoks muuseas ongi reisil olles üheks väga tähtsaks asjaks kohalik köök. Ma usun, et selliseid on veel. Ja tuleb kohe ära öelda, et Aasias reisimine on selles suhtes kindlapeale minek.

Köisraudtee e cablecar

Tegime veel aega parajaks ja suundusime köisraudteele. See on Hong Kongi üks peamisi turismiatarkstioone. Sõitsime gondliga ikka päris kaua ja päris kõrgele. Mägedesse, kus oli klooster, budismiteemaline park ja maailma suurim õues olev Budha kuju. Kuju paistis juba kaugele ja vaated olid igal juhul väärt rohkem, kui me maksnud olime.

Budha meile õnnistust andmas

Mäe peal austasime Budhat, tegime kohalikus restos väikse õlunaadi. Alla sai samuti gondliga. Lootsin, et oleme Erko lennuhirmust võitu saanud aga tühjagi. Juba varsti tegi ta juttu oma tablettidest.

Väike peatus

Alla jõudes saatsime postkontorist koju mõned postkaardid ja sättisime ennast lennujaama, et sõita veel 4,5 tundi Surabayale.

Erko lennuhirm oli tagasi ja juba ta vohmis tablette koos punase veiniga nii, et suu kuni kõrvuni punane. Vähemalt liitus ta OneMileShitClubiga, mida mina olin teinud juba eile.

Kell 19.40 kohaliku aja järgi olime Surabayas. Lennujaam oli kena ja puhas. Kohe olid ka taksopakkujad meil kraes. Raputasime nad maha ja vaatasime ringi, et raha vahetada. Otsisime korralikku vahetuspunkti aga seda ei leidnud. Vahetasime kõhukoti ja kalkulaatoriga mehe juures veidi raha. Kurss 14300 indoneesia rupsi euro kohta tegi meist korrapealt miljunäärid. Võtsime ettemaksuga takso. Kuigi väga vähesed teenindajad oskavad inglisekeelt saime kenasti Graha Ara nimelisse hotelli. Hotell oli askeetlik ja tõi meelde Indias külastatud kehvemad hotellid aga uni oli siski hea.

Käisime veel ennem minimarketis et osta head ööd Pintangid e kohalikud pilsnerid. Õlu toodi tagant ruumist ja oli väga külm.

Kohal

14.10.2014 Surabaya – Malang

Hommikul ärkasime 7.30 et jõuda ka hommikusöögile, mis oli 13 eurose hotellihinna sees. Kahele. Edasi otsusasime bussiga Malangi sõita, et orgunnida Java peamise turismiatraktsiooni Mount Bromo külastus. Bussiterminali sõitsime taksoga, kuna see asus linna teises otsas.

Kohalik noormees Titu aitas meil leida õige bussi. Bussipilet maksis 20000 rupsi ja sõit kestis 3 tundi. Erks maksis piletiraha bussijuhile aga pärast tuli meie juurde ka piletimüüja. Mõtlesime et saime oma esimese tünni aga piletite eest meilt rohkem raha ei võetud.

Malangi tänavail

Hotellis Kertanegara orgunnisime matka Bromole ja käisime söömas. Kaks korda. Jalutasime niisama ja kohanesime oludega. Kuna inglise keelt väga ei räägita pidime paljud asjad kätega selgeks tegema.

Indoneesia köök sai head punktid, kana, krevetid ja muu selline oli võrratu. Õhtusööki maitsesime 5 päeva tagasi avatud restoranis Mahkota Minang. 

Kohalik söök

Koht kus süüa

Soodne transport

Kõige parem oli värske apelsinimal salajaste komponentidega. Odavam on süüa muidugi tänaval, kus toidukärudega mehi palju ringi sebib. U 1 euroga saab kõhu kenasti täis.

Kerisime magama kell 21, et suunduda kell 01.00 päikesetõusuks Bromole.

15.10.2014 Malang - Bromo - Malang

Niisiis helises äratuskell ja ka telefon. Autojuht oli kohal. Samuti meie reisikaaslased, kellega jagasime autot, et retk soodsam saaks. Autojuht oli umbkeelne ja palju lootust ei sisendanud ka noorpaar, kes reisikaaslasteks oli. Viimases pidime positiivselt üllatuma. Muslimitest mees ja naine olid pulma reisil või õigem oleks öelda matkal. Nad oskasid hästi inglise keelt ja tänu neile sai meile selgeks autojuhi jutt ja muu kohalikku elu puudutav.

Vaade Bromo vulkaanile

Noorpaar oli pärit Indoneesia pealinnast Jakartast. Esmalt vahetasime viisakusi ja sõitsime vaikuses ja pimeduses. Sihiks Mount Bromo vaateplatvorm. Tee läks aina ülesmäge ja aina kehvemaks, see seletas, miks kasutatakse sinna sõiduks just maastureid. U 2500 meetri kõrgusel, kus asus vaateplatvorm, oli ka väga külm. Panime selga kõik riided mis meil kaasas ja läksime hommikukohvile, mille kõrvale pakuti taignas küpsetatud banaani. See oli imehea. Vaikselt hakkas valgenema ja kohale tulnud turistide fotoaparaadid klõpsusid juba väga tihedalt. Ka meie andsime tuld, sest vaated olid hunnitud. Indoneesias on u 150 tegutsevat vulkaani. Meie nägime kahte Bromot ja Semerut. Mõlemad tossasid nagu Järvakandi klaasivabriku korstnad.

 

Meie uued Indoneesia sõbrad koos meiega taamal suitsevad vulkaanid

 Seejärel laskusime u 1000 m allapole Bromo jalamile, mis oli üleni udus. Siis väike rännak, et ronida juba kraatri servale. Kõik kohad olid täis vulkaanituhka, väävlihaisu ja hobusemehi, kes pakse ja vanasid turiste raha eest servale sõidutasid. Meie astusime jalgsi. Siia samma tuhaväljale eksisime hommikul tulles udu sisse ära ka. Kuna sõitsime mingi algaja matkajuhi jälgedes. Kraatri serv oli võimas. Seest tuli tossu ja kees nagu katel. Aitummerkerikorikommerker. Tundsime ennast looduse ees tühistena.

Hobusemees turiste ootamas

Kraatri veerel

Tuhavälja valvur

Sõbrad

Autosõit jätkus ja noorpaar oli juba jutukam. Uurisime eluolu kohta Indoneesias. Nad näitasid ka enda abielutunnistusi. Mehel punane ja naisel sinine. Need peavad moslemimaades reisides alati kaasas olema, juhul kui mõni ametnik peaks kahtlustama hakkama. Abielu sõlmimisel on väga tähtis ka vanemate arvamus. Naistel on siin suuremad õigused kui vb mujal aasias. Võivad töötada ja teha muid tavalisi asju. Nad küsisid ka meie käest ja jagasid soovitusi, mida Indoneesias süüa ja milliseid kohti kindlasti külastada.

Langev vesi

Enne Malangi tagasi jõudmist külastasime ka Coban Pelangi juga. See oli võimas ja loodus selle niiskuse ümber väga lopsakas. 

Kohalik põllumees majetega

Tagasi Malangis olles tsekkisime ennast uude hotelli, mida püüdsime jalutades leida. Napilt enne lõppu vandusime alla ja võtsime takso. Tänases hotellis oli ka bassein ja mööda vulisev jõeke. Käisime veel ära Town Squareil ja maitsesime tänavatoite, mida arvukad tegijad pakkusid. 50 eurosenti korralik ports.

Selline elamine

 Kuna őő jäi vahele ei jõudnudki muud teha aga tänased emotsioonid olid juba niigi võimsad, hea oli lasta neil koos vürtsika toiduga seedida.

16.10.2014 Malang - Bali

Täna otsustasime põõnata kaua, kahjuks läks uni juba 7 paiku ja läksime hotelli restosse, et nautida rikkalikku hommikueinet. Saime teada, et peame bussijaamast piletid ennem 12.00 välja ostma. Peale kosutavat basseini ja dussi tellisime takso ja liikusime bussiterminali. 

Linnulaat

Tegelikult oli see suur bussi, laeva ja siselennu firma. Ostsime piletid ja mõtlesime mida ülejäänud ajaga pihta hakata. Otsustasime suunduda Senggoli linnu ja lilleturule. Linnuturul kaubeldi puuride, söötadega ja muude linnupidamistarvikutega. Lisaks sellele oli puurides uut kodu ootamas miljoneid linde. Värvilistest papagoidest harakate ja varesteni välja. Lisaks ahve, kasse, küülikuid ja peoga tundmatuid elukaid. See kõik oli kurb ja ka suhteliselt räpane. Edasi astusime sisse lilleturule mis oli palju kenam ja rahumeelsem. Ühtegi lindu ega istikut ei ostnud kuigi Erko kotti oli tekkinud kusagilt palju lisaruumi.

Lillelaat

 Mõtlesime et oleks aeg einestada ja üle majade hakkas minarettide hulgas silma suur kollane M täht ja oligi otsustet. Lõunatasime härra makdonaldsi juures.  Peale pisukest puhkust ja einestamist liikusime Alun-Aluni nimelise pargi juurde, kus kasutasime postkontori teenuseid ja saatsime kodustele postkaarte. Kuna minul postkaarti polnud läksin seda välja otsima. Nurgatagusest kioskist sain kõik vajaliku ja lisaks sellele hunniku vanu Indoneesia münte Alo jaoks. Osad raha eest ja osad andis lahke tädike mulle tasuta. Pean mainima, et indoneeslaste juures hakkab silma suur lahkus ja omakasupüüdmatus. Kaardid saadetud käisime ka supermarketis. Mina ostsin indoneesia mustritega triiksärgi, Erko maika kirjadega "keep calm and listen to black Sabbath". 

Erks ja pikaotsa buss

 Kuna aega bussini veel oli läksime Lonely Planetis soovitatud massaasi salongi. Tegelikult oli see väike poeke, mille tagaruumides kabiinid massaasi läbiviimiseks. See massaasi keskus oli koht, kus pimedad inimesed massaasi õppisid ja praktiseerisid. Selline sotsiaalne ettevõte. Sellel ajal kui mina väga head massaasi nautisin lobises Erks telefoniga. Pärast oli ikka väga hää olla küll ja piinlik oli maksta tunnise massaasi eest 2 euri. Ootasime teeääres taksot aga neid ei olnud parajasti ja palusime kõrvalolevast pangakontorist selles suhtes abi. Veidi aja pärast oli takso ees ja meie seal sees. Järsku hüüdis keegi Eerkooo. Vaatasime, et teeääres olid peatunud meie uued indoneesia sõbrad eilselt Bromo matkalt. Jõudsime neile vaid lehvitada. Selline vahva jällenägemine. Bussiterminalis wifit kasutades otsisime nad FBst üles ja lisasime sõbraks.

Bensiinijaam rolleritele. Pudelis on segu valmis.

Buss startis kell 17. Buss oli uhke, laiade vahedega. Reisil serveeriti kaks korda snäkke ja korra peatusime ka sőőgikohas. See kõik oli hinna sees. Bussireis kestis 12 tundi, mille peale võtsin vastu otsuse, et Javale tagasi sõiduks kasutame siselendu.

17.10.2014 Bali, Sanur

Hommikul kell 07.00 olimegi Denpasaris. 

Bali on täiesti hinduistlik

Juhtmed olid pikast bussis loksumisest koos ja jalutasime alguses niisama. Siis enam ei viitsind ja võtsime takso, et sõita Sanur Beachi. See on selline turismikuurort, kus peatub pigem vanem rahvas, kes väga pidutseda ei vinni. No nagu Saaremaa SPAdes vms. Sinna läksime, sest hotellini oli aega. Kõhud olid ka tühjad ja tegime hommikused pizzad ja pintangid. Minu tervis läks järjest sitemaks. 

 

Rand Sanuris

Läksime randa ja uudistasime niisama ringi. Rannast ära tulles jäi Erkole silma üks soodne hotell. Otsustasime oma kinnipandud hotelli üle lasta ja võtsime siin toa, kaheks päevaks. Kell 10.00 olime toas ja uinusime. Kuueks tunniks.

Õhtul jalutasime niisama ja tegime plaane edasiseks. Siin oli iga nurgapeal väike putka, kust erinevaid tuure ja meelelahutusi võtta saab. Korralik turistikas ikka.

Käsitöömeistrid tööhoos

 Öhtustasime kenas India restoranis ja kõhud said mõnusalt täis. Aga tervis ei olnud veel päris hea. Korda sai alles siis kui olin joonud kannutäie kohalikku kohvi. Ja oligi aeg põhku kerida et uueks päevaks välja puhata.

18.10.2014 Bali, Sanur ja jalgratturid

Võtsime hommikul jalgrattad. Mina mugava naisteka ja Erko vahva maastikuratta. Kimasime ringi ja poole tunniga olime suht kõrbenud. 

Jalgrattaturist

 Aitas poest ostetud päikesekreem aga ilm oli niivõrd palav, et kreemi higistasime kohe maha ja saime veel suuremaid põletusi. Tegime ka kohustusliku meres ujumise või noh India ookeanis. Liiv oli nii tuline et sellel oleks saanud muna praadida. Vesi oli ka hirmus soe ja soolane. Kosutavama kogemuse ja jahutuse leidsime hotelli basseinist. Ilmselt proovime ujumist veel mujal ka. Snorgeldus on ka veel tegemata.

Kalur

 Ratastel avastasime linna ja muidu eluolu. Kõige palavamaks ajaks varjusime hotelli. Pärast tegime veel tuuri ja palkasime homseks autojuhi, kes meid mööda Balit ringi veab ja huvitavaid kohti näitab. Ja lõpuks uude öömajja viib. Aga ta ise seda veel ei tea.

Bali tants, kohustuslik vaatamisväärsus.

 Õhtusöögi võtsime hotelli restos ja nautisime ka traditsioonilist Bali tantsu, mida etendas hotelli teenindav personal.

19.10.2014 Bali ringreis, Amed

Alustasime päeva Sanuri hotellis tagasihodliku hommikusöögiga. Kell 9.00 oli kohal meie autojuht Butu ja sõit võis alata. Olime otsustanud olla täna korralikud turistid ja külastada mõningaid Bali vaatamisväärsusi. Muidugi üritas Butu minu koostatud päevakava ja punktid põrmustada ning keeldus ka meid uude linna viimast, põhjendusega, et ta pole seal üldse käinud kunagi. Ütlesime lahkelt, et võime otsida ka kellegi, kes seal on käinud. Selle peale hakkas talle kõik meenuma ja kokkulepe oli saavutatud. Kõigepealt suundusime muusikaga tantsuetendusele. Hea ja kurja vahelisest võitlusest. Kõigile jagati ka etenduse selgituseks stsenaarium, et ikka aru saaks mis toimub. Ja hea oli. Kuigi kõigest ikka aru ei saanud. Eriti kohalikest naljadest, mis olid seotud strateegiliste kohtade katsumisega. Kohalikud möirgasid naerda ja meie vaatasime niisama. Etendusel oli ka laivbänd erinevate gongide ja haamerpillidega. Muusika oli agressiivne ja valju kolin. Ei teagi täpselt kes jäi peale kas hea või kuri, igaljuhul sai etendus läbi ja me tunglesime väljapääsu suunas. Tegelikult oli etendus põnev ja eksootiline ning kohustuslik vaadata Balit külastades.

Eile ehtisid hindud oma mootorsõidukeid ja palusid neile pikka iga ja vähe avariisid.

Edasi liikusime väikese kunstnikelinna Ubudi poole, et maitsta ülemaailma tuntud ja kõrgelt hinnatud kohviluwaki. Tegemist oli väikese väljapanekuga. Kõigepealt näidati erinevaid kohvi, vanilje, sidrunheina, kakao jne taimi. Seejärel näidati ka luwaki ennast. 

Luwak

 Ta on selline metsik kass, kes sööb kohviube, seedib nende kesta ja situb oad välja. Siis need puhastatakse, röstitakse, jahvatatakse ja tehakse euroopas 50 euri tass maksvat kohvijooki. Meie saime tassi umbes 3 euriga. Oli kange ja täitsa joodav. 

 

Ennem

Kuskil vahepeal

Enne joomist

Pärast juhatati meid ka loomulikult turistipoodi, kust ostsime kookosekohvi, teed ja kohalikku naturaalset sokulaadi.

Kuna juba Ubudis olime, läksime kaema ka kuulsat Monkey Forestit. Ahve oli sealt tõesti palju aga metsa see park küll välja ei andnud. 

Nüüd oli aeg lõunasöögiks. Jällegi viis autojuht meid kallisse ja rahvarohkesse kohta. Tellisime selle kandi spetsialiteeti krõbedat parti. Mis oli ülihea. Ainult suure turistihulga tõttu oli seal palju rahvast.

Pärast einet võtsime ette pika autosõidu Amedi nimelisse külla. Autojuht oli kurb, et pidi nii kaugele sõitma aga mis tal üle jäi. Möödusime ilusatest küladest ja nautisime mägesid ja vaateid riisipõldudele.

Töö käib

 

Põllud oo põllud

 Pärast väikest otsimist leidsime üles oma Manis Homestay. Manis on selle kodumajutuse perenaine. Nad peavad seda asutust juba aastaid ja on selle üle väga rõõmsad. Hästi külalislahked on nad ka. Küsivad ikka ette ja taha kas kõik on ok ja ega miskit vaja pole. Kõvasti üritavad nad müüa ka erinevaid tuure ja külastusi. Anojah millegagi peavad nad ju teenima ka, sest majutus koos hommikusöögiga oli jällegi 13 euri.

Homme kavatseme snorgeldada ja külas ringi tiirutada. Ja siis ülehomme juba kuskile sammud seada.

20.10.2014 Amed

Hommikul rentis Erko endale maski ja lestad. Oli kauaoodatud snorgeldamispäev. Alguses proovisime hotelliläheduses veealust ilu kaeda aga see oli vale koht. Kondasime mööda randa ringi ja leidsime lõpuks õige koha. Veealune maailm oli võrratu. 

 

Meie snorgeldusrand

Igat värvi ja suurust kalu, imelised korallid. Korallid on siin täitsa elus ja kasvavad. Kahjuks on kohalikud kalurid neid palju lõhkunud ja kahjustanud. Samuti algajad sukelduajd. Kuna keskpäev oli hirmus palav, kõrbesime päikesekäes ruttu ära. Pugesime vahepeal hotelli, et dussiall käia ja varjus olla. Selles kodumajutuses kus peatusime, ACd toas ei olnud ehk siis mitte ühtegi kohta kus jahedust saada. Öösel  magamine polnud ka kiita. Palavusele lisaks kuked, keda oli ümbruses tuhandeid ja kes kõik väga vara kisama pistsid.

Meie äratajad

Üheks tegevusalaks oli ka merevee kuivatamine soolaks

Koolist koju

Kuna olime kalurikülas, siis ka kohustuslik kalatoit.

Pärast lõunat tegime teise snorgeldamise sessiooni. Oli jällegi äge. Õhtustasime kohe oma öömaja vastas. Söögid olid kodused ja ülihead. Tegime kohe mitu Pintangi ka ja saime sellest innustust ööeluga tutvuda. Kõigepealt lonkisime Rastabaari, kus esinesid ka mingid isehakanud rastad. Saund oli kehv aga muidu mõnus. Edasi kooserdasime järgmisesse kohta, kus juba suurem laivbänd. Poisid mängisid ägedalt ja hästi, kuid erilist hinge asjas ei olnud. Pillid olid ka kuidagi väga vanad ja veidi häälest ära. Tegime paar rummkoolat ja jalutasime magama.

21.10.2014 Amed - Lombok

Hommik oli raske ja kõrvetav. Erko ei tahtnud paadile tulla, kuna see tundus ebakindel, mida ta tegelikult oligi. Jätsime jumalaga. Kui mina olin paati roninud tuli siiski ka Erko  järele. 

Traditsiooniline Indoneesia paat

Paat oli kiire ja raputas kõvasti. Kõil reisijad olid näost hallid. Kaasaarvatud meie. Eriti siis kui kruvikeeraja ja ämbritega mehed edasi tagasi jooksma hakkasid, ise kõikidele turistidele närviliselt naeratades. Pärast aga paadi tagaosas kõiki hindu jumalusi appi kutsudes.

 

Meie paat ja politsei

 Palveid võeti kuulda ja peagi olime Gilil, mis kohe Lomboki juures. Gili saari on tegelikult kolm. Kokku on nad 15 km2 suured. Turistid pidavat sinna minema kuna nad on nö autentsed saared. Rannas oli näha kui autentsed nad on. Turistimassid kallastel paate ootamas või just kohale jõudnud. Meie turistilõksu ei hüpanud. Kargasime paadist maha Lombokil.

Vahepeatus Gili saartel

Võtsime bluebird takso ja sõitsime u Tallinna suurusesse Lomboki pealinna Matarami oma hotelli. See asus kõrvaltänavas. Oli ilus puhas ja jaheda toaga.

Läksime linnapeale, et bookida laupäevaks lennupilet Surabayasse ja vahetada raha ning einestada. Sattusime veel mingisse suurde kaubanduskeskusesse ka. Rahavahetus oli keeruline. 

 

Lombokil oli aga selline levinuim transpordivahend linnades

Ükski bank ei tahtnud eurosid. Lõpuks vahetasin tänaval olevas vahetuspunktis. Kõige soodsama kursiga siiamaani. Õhtu puhkasime hotellis, sest merehaigus andis veel tunda. Samuti eelmisel õhtul ärajoodud üleliigsed Pintangid.

22.10.2014 Lombok, Mataram-Senggigi küla

Alustasime päeva Werdhi külalistemajas röstsaiaga. Võtsime asjad ja liikusime tänavale et võtta takso. Olin jälle pannud mõned kohad kirja, mida Matarami lähistel vaadata. Esimene oli Lomboki uhkeim hindu tempel Pura Meru.

 

Hindu tempel Pura Meru. Ilmselt iseloomulik Indoneesiale, kuna Indiat külastades midagi sellist küll silma ei jäänud.

 Oli tõesti uhke. 15sajandist ja puha. Ainult et täitsa inimtühi. Kasutatakse ainult tähtsündmustel. Tempel vaadatud läksime väga suurele turule Mandalika Pasar,  et leida kohalikku  käsitööd. Turg oli suur aga meie nägime ainult toidukraami müüdavat. 

 

Turg kus müüdi väidetavalt kõike

Kuna Erkot segasid pidevad kohalike hõiked pidime ennem missiooni täitumist lahkuma. Kuna me kohalikku käsitööd siit ei leidnud, läksime väiksesse külla nimega Labuapi. Pärast mõningast otsimist leidsime kena poe koos töökojaga. Ostsime mõlemad endale puust maski, mis on just sellele kandile iseloomulik.
 

Iga endast lugupidava asutuse juures oli altar.

 Tegime vahepeatuse söömiseks ja olime peagi Senggigi nimelises külas, et hotellis basseinimõnusid nautida ja niisama päikesekäes vedeleda. Homseks plaanime teha ühe korraliku turistipäeva.

23.10.2014 Senggigi

Tänane hotell oli jube. Palju sääski ja voodis vist ka kirbud. Ainult bassein oli äge. Hommikusöök haises nagu oleks lauale toodud kadunuke. Juba väga ammu kadunud kadunuke. Kuna meil head plaani ei olnud võtsime samasse külla veidi kallima hotelli. See oli ka basseiniga. Veetsime päeva päevitades ja basseinis ujudes. 

Lapsed kenasti koolist koju

 Vahepeal käisime linnapeal, et veel turistinänni kokku osta. See õnnestus meil suurepäraselt.

Õhtul läks ka vool ära. Päris kauaks. Siis selgus ka et meie hotell ikka polnud kõige vägevam. Teised hotellid tõmbasid käima generaatorid. Meile toodi üks küünal. Lõbus oli siiski kuna olime ennast varustanud Pintangidega. Nii see öö tuli.

24.10.2014 Tuur de Lombok - Mataram

Eilne voolukatkestus korvati tänase hommikusöögiga. See oli hea ja suures koguses. Olime planeerinud endale tänaseks päevase Lomboki tuuri.  Autojuht Adi oli juba kohal. Esmalt kulges tee mägede poole, kus külastasime Lomboki Ahvide metsa. See oli rohkem metsa moodi. Ühesõnaga selline metsik. Söötsime ahvidele pähkleid ja nad olid tänulikud. 

Metsikud ahvid

 Saime teada, et Lomboki põlisrahvas ja keel on SASAK. Sõitsime veel Rijani mäenõlval olevasse baaslaagrisse ja jalutasime mägedest tulevate koskedeni. Ja tagasi. Vaated  olid igaljuhul väärt vaatamist. 

Kukkuv vesi 2

Rinjani mägi. Indoneesia kürguselt 2. koht e. 3700 meetrit

Seejärel suundusime Lomboki vabaõhumuuseumi, kus meile Sasaki küla tutvustati. See oli sellise algupärase väljanägemisega küla ja inimesed päriselt ka elasid seal. Ainult, et neil oli elekter, sat ja põhiline tuluallikas siiski turism.

Vanasti elati siin nii

 

Väsinud külamees

Tubakat lõikav memm

Edasi viidi meid ka 300 aastat vana Lomboki esimese mossee juurde. See oli bambusest ja rahvast kutsuti kokku suure trummiga. Nüüd  on mosseed kivist ja rahvast kutsutakse üle linna kajavate mögafonidega. Viis korda päevas. 

 

Esimene mossee Lombokil

Esimene kutsung 05.30 ja viimane 19.30. Kuna meie autojuht oli ka moslem, hakkas tal varajasest ärkamisest tagasiteel silm kinn minema. Seisatasime ja tegime teeääres kõik koos harjutusi ning sõit jätkus. Meie kiirustasime Mataramis oma hotelli, milleks oli juba külastatud Werdhi ja Adi kiirustas pidusse, sest täna on ju moslemitel vanaasta õhta. Enne hotelli jõudmist tabas meid ka vihmavalang. 

 

Sadas veidi

Tänavad muutusid jõgedeks ja õhk klaariks. Peagi oli vihm järgi ja päike väljas. Nagu polekski miskit juhtunud.

25.10.2014 Lombok - Surabaya

Tänast päeva alustasime ühe maailma kõige ohtlikuma siselennuga. Jah seda need Indoneesia siselennud olema pidid. Aga kõik läks väga kenasti. Olime vähem kui tunniga Surabayas. Ring sai täis. Hotelli olime bookinud veidi kehva kohta. Lennujaama lähedale väga suure liiklusega kohta. Lisaks tuututavatele autodele avastasime, et iga 10 minuti järel lendab meie hotellist üle maanduv lennuk. Riivates napilt teleka antenne.

Seadsime ennast hotellis sisse, einestasime 1 eurost lõunat ja läksime vaatama mudavulkaani.

7 ruutkilomeetrit muda

 

Narri maad 1 korra või kuidas see vanasõna oli

Kaitsevall

Sinna oli päris pikk tee. Kohapeal kasseerisid mingid kohalikud kõrilõikajad parkimise eest 2 euri, mis on parkimise eest ilmselgelt liiga palju. Eriti Indoneesias. Vaatepilt oli aga vapustav. 60 külakest mattunud u 10meetrise mudakihi alla. See juhtus nii, et briti petrooliumi vennad puurisid sinna maasse augu, et maagaasi ammutada. Kahjuks hakkas koos maagaasiga maaseest tulema ka kuuma muda. Nii 150 000 kuupmeetrit päevas. Alates 2006 aastast ja oletatavasti 25 aastat veel.

Pärast liikusime oma hotelli tagasi einestasime ja püüdsime puhata aga sellest ei tulnud midagi välja. Kasutasime aega targasti ja otsisime järgmiseks päevaks ka uue ja rahulikuma majutuse. Lisaks veel kohti, mida oma viimasel päeval Indoneesias külastada.

26.10.2014 Surabaya

Sõime hommikusöögiks oma ekstreemhotellis mingit veidrat suppi ja sättisime end minekule. Olime otsustanud veel Surabayas ringi vaadata. Nii nagu targad raamatud kirjutavad pole siin suuremaid turismiatarktsioone. Surabaya on suur sadamalinn ilusate puhaste ja laiade tänavatega. Seda linna on kutsutud ka Indoneesia Chicagoks. Kuna me oleme ka päris Chicagos käinud, siis sellel võrdlusel ei ole häda midagi.
 

Sigaretivabrik

Rullijate töökohad

Esimeseks huviväärsuseks valisime sigaretivabriku, mis asutatud 19 sajandil kolonistidest hollandlaste poolt, hiljem ostetud kohaliku ärimehe poolt. Tänasel päeval täitsa toimiv. Rullivad käsitsi. Kuna oli pühapäev, siis kedagi tööl ei olnud. Saime ka kaasa osta sigarette. Läbi paki tuli nelgi või kardemoni aroomi. Ei tea kas see ka maitses kajastus. Mina neid ei proovinud.

Surabaya

 Edasi kimasime paljukiidetud Hiinalinna poole. Uurisime tänaval inimestelt õiget teed. Vastuseid saime erinevaid. Alates sellest, et sellist linnajagu ei olegi olemas, lõpetades õigete viidetega. Mõnes mõttes oli ka esimestel õigus, kuna peale uhkete väravate me seal miskit silmatorkavat ei näinudki. Sööma minnes möödusime Araabia kvartalist kus palju koloniaalajastu ehitisi.

Hiinalinna

 Ülejäänud päeva otsusasime veeta hotelli basseinis. Sest täna oli see olemas. Kui olla nõus hotelli eest juba paar euri rohkem maksma on kvaliteedi vahe suur. Tänane hotell oli väga äge.

Viimane peakas

27.10.2014 Surabaya - Hongkong

Meie päev algas juba 05.00 äratusega ja lennujaama sõiduga. Oleks võinud ka hiljem minna aga mine sa tea. Jätsime Indoneesiaga hüvasti ja lendasime Hongkongi. 
 

Kesklinna kandis

Kuna meil Honkongis oli jällegi 9 tundi aega enne järgmist lenud, täitsime migratsioonikaardid ja asutasime ennast linnapeale. Tahtsime külastada Victoria Peaki. Selline Hongkongi kõrgeim punkt. Kõigepealt metrooga Central Stationisse ja sealt jalutades trammipeatusesse. 

Mäetramm

Vicoria Peakil

Honkong õhtupäikeses

 Jah mäkke saab sõita trossidega veetava trammiga. Turiste oli palju aga järjekord läks kiiresti. Vaated olid taaskord kenad ja üldse jättis Hongkong hea mulje. 

Erks ja Bruce Lee

Õhtusöök Hongkongis

 Pärast jalutasime veel linnapeal, käsime söömas ja sõitsime lennujaama tagasi. Kell 00.00 paiku lendasime juba Moskva poole.

28.10.2014 Hongkong-Moskva-Helsinki-Tallinn-Rapla

Kui reisil ots peal, siis tahaks kiiresti koju saada. Üllatavalt kiirest ja tõrgeteta need lennud ja laevasõidud meil ka läksid. Ilmas on vahva rännata aga kodus on kõige parem olla. Kodus vaatasin juba maailma kaarti ja mõtted läksid uute sihtide peale!

Küll see ilm on ikka värviline