Valgevene reisipäevik 15.-21 juuli 2012

EESTI-LÄTI-LEEDU-VALGEVENE-LÄTI-EESTI

Osades:

Ats Janno – Triumph Sprint 955

Heikki Viiart- Honda Transalp 600

Janar Toper – Kawasaki Ninja 1000

Ahti Allik – Suzuki GSR 600

Argo Allik- Suzuki Bandit 600

Andres Lääne- Aprilia Pegaso 650

15.07.2012

Kauaoodatud reis  Valgevenemaale hakkaski nüüd pihta. Pakkisin veel asju kui oligi Heikki minu juures Alus platsis, et sealt edasi Märjamaa stati rullida. Ega me eriti sõita ei saanudki, padukas tuli peale ja Kuusiku kauni bussipeatuse juures tõmbasime kileriided üll. Märjamaal kohtusime Janari ja Atsiga, kes muidugi pool tundi hiljaks jäid. Kihutasime kõik koos Pärnu poole. Sadu tugevnes. Pärnus liitusid meiega Ahti ja Argo ning sõit Läti poole rullus lahti nagu Ehalill Halliste kobelään. Loomulikult priskes vihmasajus.

Ainazi hesburgeris, peale üleinimlikku võitlust loodusjõududega ning rekkadest paiskuvate  tsunamidega, pidasime kinni. Vaim oli vihmast ja tuulest nüristunud nagu võinuga. Otsustasime einestada ja nuga teritada. Peale burgereid ning mõningast keskustelu väänasime kinnastest vee välja ja jätkasime sõitu. Vihm jäi järjest vähemaks ja sõita oli lausa lust. Tuulest me ei pääsenud. See püüdis meid igal juhul sadulast lüüa, kuid tulutult. Peagi olime Leedus. Ilmselgelt lollidemaal, sest, kes veel paneks asfaldit kümne meetri kaupa iga saja meetri tagant, püstitaks võrkpallivõrgu meetri kõrgusele ja korvpalli võrgu puulatva või siis trimmerdaks pilkases pimedas läbi tiikide, koduloomade ning lähedaste inimeste.

Janar gigantse Leedu kabanossiga.

Panevežyses oli meid ootamas esimene öömaja. Kümme euri nägu ja meie kätte rändasid terve puhkekeskuse võtmekimp ja umbes saja voodikohaga eluruumid. 

Panevezyse öömaja juures pikutamas.

Kuna  meie kõhud olid tühjad nagu leedukate pead, sõitsime keskusesse ja einestasime Leedu juhtivas pitsarestoranis, mille töötajad ei suutnud kellelegi eraldi arveid teha. Sestap pidi kogu Panevežyse rahvas linnaväljakul tasaarveldusi tegema. Oh seda elukest. Väike tutvumine linnaga ja läbi kahe iksiga Maxima ööbimispaika tagasi, et teha tutvumisõhtu kohalike söökide ja jookide ning Valgeveneteemalise mälumänguga, mille võitja veel väljaselgitamata jäi.

16.07.12

Ärkasime normaalsel ajal ja hakkasime rullima Vilniuse poole väikese vahepeatusega Statoilis. Varsti jõudsime kiirteele ning poisid said oma suksudest viimase välja pigistatud. Küllaltki kiiresti jõudsime Vilniusesse, kus otsisime motopoode, et asendada Ahti paberülikond, vihmakindlama vastu. Kahjuks tulemusteta. Lahkusime Leedu pealinnast.

Peagi nägime enda ees piiri, olles eelnevalt veel läbinud Harju-Risti treiali etapi leedu stiilis teeremondi tsoonis. Nüüd algas järjekordades seismine ja mingite arusaamatute paberite täitmine. Seejärel tuli erinevatest putkadest templite korjamine ja siis jälle järjekorrad ja jälle templid „i tak dalshe“. Nagu maastikumäng Päkapiku lasteaias. Uurisime ka võimalust tagasi minnes Leedut vältida. Vahvate taldrikmütsidega piirivalvurid kostsid kui ühest suust, RAMi meeskoorina: „moshno, net problema“.

Olimegi Valgevenes. Potisinised  aknaraamid, räämas külad ,Uazikud, bellarussid ja kõik sinna juurde kuuluv kargas näkku nagu vappuvas palavikus. 

Esimene UAZ, olime jõudnud Valgevenesse.

Kõik see pani jalad higistama. Pärast 50 kilomeetrit olime Lidas, kus algas hotellide otsimine.

 Esimene, „Grunwald“ oli täis valgevene noori spordilootusi ja meil tuli võtta järgmine, selles „Ekvaaotr“ oli juba väljas ukse peal silt „svabodnõh mest net“. Saime luksnumbrid hotellis Kontinent. 

Argo ülbitsemas "Kontineni" ees.

 Pärast kosutavat dušši suundusime samanimelisse restorani. Võtsime väikese salati ja Ats viis meid tutvuma linna vaatamisväärsuste ja põhikohtadega. Kõik paigad olid suhteliselt inimtühjad. Ka letid olid tühjad.

Õhtusöök linna uhkeimas restoranis

 Vahepeal põikasime ka kaubamajja, kus meile naeratas vastu palju toredaid riideid. Ahti sai omale imekauni sviitri. Kohalik toodang. Suundusime tagasi restorani, et nüüd korralikumalt süüa. Söögid olid veidi lameda võitu aga siiski söödavad ja mis tähtis: odavad. 6 mehe söögid-joogid-prae ja salatid läksid kokku maksma ~30 euri.

Enne sööki tuli varustada ennast rahaga, mis kõigist laksust miljonärid tegi.

Tagasi hotelli astudes paistis põhiline rahva kogunemine meie hotelli ees toimuvat. Noored panid pidu, umbes nagu RaplaKarmani kaubamaja parklas või mõnes suvalises Eesti väikelinna popimas bussijaamas. Meil leiab see aset paraku vaid reedest-laupäevani, siin ilmselt igal ööl. Läksime seekord siiski magama oma luksuslikesse sviitidesse ja ei jäänud pikemalt sotsialiseeruma.

17.07.2012

Äratus oli varajane. Nimelt kell 04.00 hakkas mu rattaluku sireen tööle. Ilmselt maandus selle peale mõni herilane või muu elajas. Esimese sireeni lasksin üle. Teist korda hakkas tuksis junn häälitsema kell 07.00, mispeale läksin ja eemaldasin selle rattalt..Alustasime sõitu kella 10-ne paiku. Võtsime hommikueine õlletehase eesolevas õlletelgis. Lahustuv  kohv ja mitu nädalat tagasi valmistatud pizzataolised käkid ning beljashid rebisid Valgevene toitlustusindeksi tugevad kolm palli allapoole.

Juhtidele mõeldud puhkeala teeääres katusealuse, peldiku ja pumbaga kaevuga.

Teede ääres oli palju silte, mis kutsusid rahvast jäätmeid sorteerima ja prügi mitte teeäärde jätma. Ja kõik ümbrus oli  väga puhas.

Sõitsime ühe jutiga Slonimisse. Just nimelt ühe jutiga, sest nii on valgevenes teed maha märgitud. Pika joonlaua abil. Väikse kurvi viskab sisse, mille abil on hea möödunud palgapäevi välja arvestada. Iga kuu viies päev. Teekond tundus pikk, kuid see-eest igav. 

Üks stiilinäide Valgevene sirgest teest.

Tõestus odavatest bensuhindadest.

Võtsime kütet ja muudkui edasi Beloveshkaja Lusshja rahvuspargi poole. Juba paarsada kilomeetrit enne hakkasid piisoni piltidega sildid teeääres, seda enneolematut parki promoma. Ilm läks tatisemaks ja selga tuli tõmmata kileriided. Tänase päeva ennustusvõistluse võitis Ahti, kes pani täppi (palume tõlgendada sündsalt), et vihma hakkab sadama. Hakkaski ja seda tugevalt, kuid siiski ainult hooti.

Rahvuspargi silt.

Enne piisoniparki jõudmist liitus meie metsiku tsiklijõuguga veelgi metsikum IZ Jupiter 3-el kohalik noormees. Ta töötas rahvuspargis ja sõitis meiega selle parklani välja. Väitis olevat end olevat pargi hooldusinsener. 

Ja ega seal muid rattaid väga ringi ei sõitnudki ja neidki väga vähe.

Tegime paar retropilti ning sisenesime pärast piletiostu läbi massiivsete väravate parki.

Pargi territooriumi ulatusest ei saanud me ilmselt aimugi. Kindlasti oli see väga ilus. Külastasime vaid väikest loomaaeda, mis sarnanes meie Elistverega ainult et loomadel oli siin mitu ruutkilomeetrit rohkem ruumi. Vaatasime loomasid ning võtsime enda südameasjaks emakarule uue paarilise leidmise. Võitjaks osutus Ahti, kes palus külastajail karupere peale edaspidi tuua konjakit ja suitsu … toita võivat kah. 

Üks rahvuspargi väsinud asukatest.

Liikusime veidi tagasi ja leidsime motelli, kus kohti täpselt meie jaoks. Esialgu võideti maja kõik täis olevat, kuid peale pikemat mangumist lubati meid siiski jääda, kui kaome sealt hommikul kell 8. Selles suhtes on ikka arusaamatu küll. Küla on umbes nagu Alu alevik. Tänavad tühjad, põhukerad keerlevad tuules aga kõik motellid on rahvast täis. Imelik.Kahtlane.

Argo ja Ahti toa dušširuumis pesi ennast survepesuriga budha isiklikult. Me ei pöörandu suuremat tähelepanu ning läksime tühja kõhu korina sunnil restorani sööma. 

Tüüpiline restoran.

Restoranis oli kokk kadunud ning kõik varud lõppenud. Pakuti ainult vorste kartuliga, kuid siiski pidi kogu restorani rahvas pidi sööma vaid viinereid ja mingit imelikku mäda, mida kutsuti salatiks. Valgevene köök sai taas löögi allapoole vööd ja pidi nüüdseks juba krediiti andma 2 punkti.

 Peagi olid ikkagi ka liha vaagnad lauas ja pidu jätkus nende tühjendamisel tänaval, kust suunduti kohvikusse. Aga sellest räägivad poisid siis kui nad tagasi tulevad. Tegelikult suundus pidu bussijaama, kus uute sõpradega üksmeeles bussi oodati ja viina rüübati. Ja lõpuks loobuti.

18.07.2012 
 Tänane äratus oli varajane, kuna pidime hotelli loovutama järgmistele rahvamassidele, kes ennast osavalt varjasid. Kell 8.00 olime ratastel ja hakkasime sõitma tagasi Slonimi poole ja sealt edasi kohe Minski poole.

Meie tsikliklubi logo. Kahjuks mustvalge, muidu peaks olema vikerkaare värvides.

Enne ära sõitmist lasi Ahti hotelli ees ratta piirajasse ja tagarehvi suitsema. Kaunis oli vaadata kuid, nagu üks mees, liigutati kõigi akende ees kardinaid ja piiluti arglikult välja. Tegelikult oligi täna sõidupäev. Kütsime järjest umbes 400 kilomeetrit ja jõudsime õhtuks Zaslavisse.

Teepeal lõunatasime veidi ja leidsime endale kirjasõbra mingi tätoveeritud ja joobes vasja näol. Lõuna söögiks valisime restorani eliit, kuna me olime siiski turistid ja tahtsime einestada väärikalt. Astusime võrratu roosasse söögisaali ning jäime pisut nõutult ringi vaatama. 

Ats ja Heikki romantilises kohvikus.

Saalis olid ilusad inglid, maalid, kardinad, lauad … ja kõik. Polnud kedagi ega midagi, mille toel tellimust vormistada. Lihtsalt saal ja lauad. Samas tabas teravam silm ühes lauas neljast, seltskonna einestamas. Siin ikkagi pidi siis süüa saama. Istusime ja toodigi meile menüüd. Tädi ilmus saali kui kummitus ruumi taga asuva salaseina varjust. Paraku polnud menüüst kasu, kuna neid toite ei saanud tellida, mis seal kirjas. Eks võtsime siis seda, mida sai. Mäda, alias salat mustade ploomidega ja vana hea lahustuv kohv.

Meie salat ja kohvid.

Õues kohatud slava või vasja või kesiganes andis meile ka oma aadressi, et talle foto saadaksime. Kuid oh häda, see oli tavaline postiaadress, sest e-mailid on siin riigis vaid valitud inimestel. Umbes nagu autoostuload meie helges minevikus vms.

WC kahjuks haises nii tugevalt, et pidime käima nurga taga.

Krt arvutil murdus ekraan küljest. Aga pilt on vähemalt ees.

Õhtul Zaslavis sattusime taas kenasse restorani. Sõime ja jõime ning valisime automaadist muusikat. Täitsa vahva aparaat. 

Vuntsidega mehed restoranis einestamas.

Tänaõhtused toidud ületasid ootusi.

Tutvusime ka kohalikke väärikate meestega külast, kellega leppisime kokku järgmiseks päevaks sõidu Minskisse. Onud lubasid viia meid poodi, kus müüakse nõukogude ohvitseride kellasid, mida poes võib igalepoole vastu taguda ja vaata imet, need asjad ei lähe katki või kuidagi nii see oli. Meie ka täpselt ei saanud aru. Etteruttavalt öeldes lasime need seltsimehed siiski üle. Uni oli väga magus.

19.07.2012

Täna ärkasime 09.00 paiku ja läksime uurima hotelli juures asuvat turgu. Kaup oli sama mis Rapla turul või noh eestis. Selline träni. Ostsin ainult šokolaadi ja sain ilmselt veidi lüpsta. Esimest korda meie reisi ajal, aga olgu öeldud et seda hakkas juhtuma järjest rohkem.

Hinna sees oli ka hommikusöök, milleks tükk peno, vorsti võileib ja vana hea lahustuv kohv.

Hakkasime sõidule sättima aga jälle hakkas sadama. Istusime katuse all ja ootasime. Aja viiteks tegime pilte kohalike lihunikega ja kujundvõimlemist tsiklitega.

Meie esimeseks sihtkohaks oli valitud suhteliselt lähedal asuv Stalini Liin ehk siis sõjaasjanduse muuseum. 

Tangisõit jäi meiepoolt seekord tegemata.

Selles kohast läks läbi teise maailmasõja aegne rindejoon. Valgevenelaste au ja uhkus. Sõitsime kohalike juhendite järgi 10 km Minski poole ning seejärel, taas kohalike juhtnööride järgi tagasi 15 km Zaslavi poole. Kohalikke juhtnööre tasub uskuda nagu mustlaste ennustusi. Kohale jõudes sammusime ringi ja uudistasime erinevaid sõjamasinaid, eemal paukumas püssid ja ringi vuramas tankid. Nagu tõeline sõjatanner. Sõime ka tõelist sõduritoitu, milleks oli tatrapuder lihaga. Kirsiks tordil majoneesikuhi. 

Obed

Töötus on Valgevenes 0,1 protsenti ja amet on kõigil.

Edasi otsustasime omal käel Minskiga tutvuda. Sõitsime. Suur linn 1,8 miljoni elanikuga. Palju liiklust ja tõeline seiklus minu jaks isiklikult. Vaatasime Minski Dünamo gigantset staadioni, parlamendihoonet ja suurt keskväljakut. 

Dünamo

Keskväljaku asemel oli varem suur pommigraater aga sinna alla olid kavalad valgevenelased teinud kolmekorruselise kaubanduskeskuse. Kammisime ka seda ja saime oma suveniirijanule leevendust. 

Eesti mehed Valgevene parlamendihoone ees.

Ats ja Janar olid ootamisest halliks läinud ning kell oligi viie peale ennast kedranud. Kahjuks ei saanud seda veel vaadata kohaliku elektroonikatööstuse uhkuse Elektronika 51 tabloolt … veel. Argo ja Ahti kinnitasid austuse märgiks enda ratastele valgevene lipud, kuid kohe astus platsi dissident ja hakkas rääkima meie ühisest jaloost ning vene rõhujatest. 

Otsustasime provokatsioonile mitte alluda ning sõitsime minema lippude lehvides..

Sõitsime Minskist välja. Õnneks.

Enne öömajale jõudmist tuli ka järgmine feil. Argo ei pannud püstolit paaki, kuid maksis tohutu papi kassiirile. Koheselt, kui ehmatatud nurmkana lendas letti bemmi jeep ja Artjom toppis Argo kütte oma bensupaaki. Hetke pärast hakkas kassast kostma tohutut lärmi ja kraaksumist. Kütus pahises jeepi ning tunguus tormas jobtvoimattide saatel autosse ja põgenes loojuva päikese poole. Olime jälle üle lastud nagu õnnetud kassipojad. 

Rahva teenimiseks kasutatakse ikka vanu häid masinaid, mille peale võib kindel olla.

Liikusime edasi piiri poole püüdes leida linna, kus ööbida. Jõudsime linna nimega Glubokaja. 

Kaardil oli palju hotelle ning linna sildiks vana reaktiivründelennuk. Öö tuli peale kuid meil polnud ikka veel katust peal, kus olid kohad täis ja kus toimus jooksev remont. Lõpuks jõudsime Ujuti majutusasutusse. Seal pakuti meile lahkelt ühte tuba. Pooled poisid pidid põrandal magama aga vähemalt oli katus peakohal. Ja hind muudkui tõusis. Algselt oli numbriks 10 euri nägu, kuid väga kiirelt peale nõustumist lisandus tasu linade eest, siis parkimise eest ja kui ikka veel olime valmis maksma pidime tasuma ka dokumentide vormistamise eest. Õnneks suutsime 15 euro juures hinna tõusu peatada. 

Meie tagasihoidlik pesa.

Avaldasime soovi õhtusöögiks. Hotelliboss võttis kõne toitlustusasutusse Lolita, kutsudes koka laulupeolt tagasi. Kui läbi pimeduse ja vihma Lolitasse jõudsime, oli pann juba särisema pandud. Peale meie polnud ühtegi külastajat. Oli vaid ettekandja, kelle õde Tallinnas elab.

Seekord sõime kõhud täis ja ronisime tagasi oma onni ilma pikema peota.

20.07.2012

Hommikul üritati veelkord kasseerida 2euri parkimise eest, kuid tänu lahkele pilgule pääsesime maksmisest. Sättisime nokad kodupoole. 

Sosnovski karuputkest tuulekellad öömaja hoovil e. nutikas säästab tuhandeid.

Heikki ratas aga avaldas soovi Valgevenesse jääda ning keeldus käivitumast. Pika turtsumise peale saime siiski sellegi nõusse. Hiljem tankisime 92e 95e asemel ja masinad töötasid kui kellavärk. Nii ta oli. Hommikueineks võtsime kohaliku turu lähedal vana tuttava lahustuva kohvi pirukatega, mis venisid nagu kumm ja kleepisid ennast suulae külge. Surmahoop Valgevene toitlustuse indeksile. Vihma hakkas sadama mis sundis meid kohaliku matusebüroo eeskojas varju otsima.

Külastasime veel enne piiri väikeseid linnakesi (Šarkaushina, Braslav), et varustada end kommide, viinade, muude suveniiridega eestisse kaasavõtmiseks. 

Produktid

Lõpuks leidsime ka Valgevene suurima tehnoloogilise ime: Käekella Elektronika 51. See reis tasus tõesti ettevõtmist. Kõik poisid rõõmustasid väga minu käekella üle.

Elektronika

Kella  14 paiku olime piiril. Rekkade järjekord ulatus kümnete kilomeetriteni. Lehkavoidel lühem. Siiski kulus kogu protseduurile aega üle 5 tunni.

Järjekord oli pikk...

 Piirilt pääsedes kütsime otsejoones Daugavpilsi ja otsisime öömaja. Selleks sai hotell Leo. Kui olime just sööma siirdumas veeres hoovi veel üks ratas. See oli soome soost naisterahvas Eestist, kes rändas üksi läbi Valgevene Austria poole. Julge ettevõtmine. Püüdsime anda talle teele kaasa võimalikult palju soovitusi ja nõuandeid, et oleks kergem.

Einestasime taaskord üle Läti ja Leedu valitsevas Chili Pizzas. Seekord sai igaüks ise maksta ja sekeldused külarahvaga jäid olema. Pärast sööki meie seltskond killustus. Tantsulõvid olid vabadusse päästetud ja neid ei hoidnud miski keti otsas. Eks oli end reisi jooksul küllalt vaoshoitud. 

21.07.2012

Tahtsime alustada sõitu varakult, et normaalsel ajal koju jõuda. Kuid tantsulõvid olid vaid paar tundi puhata jõudnud mistõttu, läksime enne ennast Hesburksi kosutama.

Sõit algas taas. Uhasime ilma suuremate vahejuhtumiteta Eestisse.

Selline oli seekordne tiir Valgevenes. Lõpetan jutu punktiiriga, et oleks kergem alustada juba õige pea uue seiklusega

Järgmise reisini!

Kodupoole

...   …..   …  …