Balkani motokruiis 2024

Eellugu 

 Kõiks sai alguse minu obsessioonist külastada Balkani maid. Ega peale sundmõtte muud ei olnudki, et kuidas ja millega ja kellega. Oli soov minna. Viskasin idee õhku juba ma arvan 2022 ja mõned kamraadid kiitsid selle heaks. Loomulikult langes liisk mootorratastele. Miks ka mitte, rattad on ju olemas. Mootorratastega oleme ka varem lisaks kodumaal ringi seiklemisele väisanud Valgevenet (2012), Poolat (2014), veidi põhjalikumalt ka Lätit mingil aastal. 

Keerutasime mõtet edasi ja reisi ajaks jäi 2023 oktoober. Mida aeg edasi, seda kahtlasemaks muutusid kamraadid ja lõpuks ei olnudki enam ühtegi reisiselli. Möönsime, et see tuli kõik nii äkki ja lükkame mineku 2024 oktoobrisse aga jälle tegi kalender oma “kübaratrikki” ja vastuseid kamraadidelt oli üha raskem välja meelitada. Keset suve otsustasin pitsitada kõige õrnemaid kohti ja proovi läbis Ats. Broneerisime kohad rekkale ja sealt edasi ka lennupiletid. Kui papp on välja käidud ega siis pole pääsu. 

Osades: 

Ats + Honda XR600R 1993 

Andres + Kawasaki KLR650C aastast 2001 

  

  26.09 Rataste laadimine. Tallinn. Alpi Eesti terminal. 

 Sellele eelnes muidugi rataste putitamine. Minu rattal sai korda tehtud karburaator (tänud Atsile), vahetasin ka rehvid ja ratas käis ülevaatusel StreetMotos, kus vahetati piduriklotsid, rattalaager jms. Soetasin ka pehmed Rihno Walk küljekotid, mis ei vaja raame. 

Kuigi pärast tuli välja, et vajaksid veidi tuge ikka küll. Aga sellest võib olla hiljem. Ats viis oma ratta järelhaagisel terminali. 

Mina aga läksin sõites. Juba Hagudis sain korraliku paduka kaela ja ratas hakkas turtsuma, kuni suri täitsa välja. Veeresin lähimasse bussipeatusesse ja võtsin istet. Persse, kas ma viin nüüd katkise ratta reisile? Või jääb kogu pull jälle ära? Masendus tuli peale nagu suur ja mahlane vihmapilv. 

 Aga vihmapilv läks mööda ja ma sõitsin edasi. Peale paari kilomeetrit turtsumist töötas jälle kõik nagu kellavärk. Kellavärgina toimis ka teriminal. Saime rattad Martti juhtimisel kenasti pakitud. Mina pidin peeglid ära kruvima, et raami gabariitidesse mahtuda. 

Andsime bensupaakidele suud ja lahkusime, ootusärevus põues. Terminalis oli veel teisigi pakkijaid. Nemad saatsid oma rattad kõige populaarsemasse sihtkohta Milanosse, et minna avastama Korsikat ja Sardiiniat. Ka põnev matkaplaan, mida tulevikus kaaluda. Meie masinad liikusid aga Bulgaaria pealinna Sofiasse.

03.10 Tallinn- Sofia (Bulgaaria)

Päev ennem minekut saime teada, et rattad on jõudnud kenasti Sofiasse aga minu rattast on tilkunud Atsi ratta peale õli. Jälle jama, aga mis me siit teha saame. Leidsime ainult positiivset. Masinad olid ju kohal ja küll kohapeal vaatab mis teha annab. Sofia ju suur linn, täis mehhaanikuid ja meistrimehi. 

 Hommikul sõitsin rongiga Raplast Tallinna ja no temperatuur ja vihm erilist reisientukat üles ei kütnud. Rongis ajasin juttu tööle ruttava Karingia ja lõin peas ise mingisugust korda, kuhu ja mida me üldse tegema läheme. Lugesime küll igasuguseid raamatuid, reisikirju, foorumeid jms aga otsustasime kohe alguses ära, et mingisugust plaani ei hakka tegema. Võtame päeva kaupa ja jätame ruumi seiklusteks. 

 Lennujaamas saime kokku Atsiga ja vana koolivenna Markiniga, kes lendas meiega Franfurdini, et ajada Saksamaal veidi äriasju ja nautida täiel rinnal kohe algavat ülipopulaarset sakslaste õllejoomise läbu Oktoberfest. Nahkpüksid ja sulega kübar ootasid teda juba festivai väravates. Kostitasime ka ennast mõnusa frankfurteri, kartoffelsalaati ja laager tüüpi kesvamärjaga. 

 Ka lend Sofiasse oli sujuv, mida ei saa öelda öise taksosõidu kohta. Sattusime kohe korraliku skämmeri küüsi. Kes algul kõneles vabalt kõiki maailma keeli aga kui maksmiseks läks oskas ta ainult mustlaskeelt ja seda ka kehvasti. Ühesõnaga ostsime omale takso aga autot endale ei saanud. See pani kummivilinal minema. Meie seisime hotelli 007 lobbys. Võtsime eelnevat õppetunnina ja lubasime üksteisele olla edaspidi tublimad reisisellid. Hotell 007 oli tüüpiline äärelinna urgas, vähemalt oli seal külmkapp ja seal sees külm bulgaaria õlu. 

 Bulgaaria (ametlik nimi Bulgaaria Vabariik) on riik Kagu-Euroopas Balkani poolsaare idaosas, Musta mere läänerannikul. 

Tema naabrid on põhjas Rumeenia, läänes Serbia ja Põhja-Makedoonia ning lõunas Kreeka ja Türgi. Bulgaaria on 2007. aastast Euroopa Liidu liige. Ida-lääne suunas kulgev mäeahelik Stara planina jagab riigi kaheks. Need mäed tõusevad kohati küll 2100 m kõrgusele merepinnast, kuid neil on ümarad tipud ja nad ei jäta sakilist muljet. Stara planinat läbib mitu kuru. Stara planinast põhja pool on Doonau jõe ümber Valahhia madalik ehk Alam-Doonau madalik. Stara planinaga rööbiti kulgeb lõuna pool Sredna Gora mäeahelik. Sredna Gorast lõuna poole jääb Traakia tasandik, mille moodustab Maritsa jõe lai org ning kus on Bulgaaria parim põllumaa. 

Bulgaaria edelaosas on suur mägine ala, kuhu kuuluvad Rila, Pirini läänes ja Rodope mäed lõunas. Bulgaaria kõrgeim mäetipp Musala Rila mägedes on 2925 m kõrge. Rodope mäed moodustavad piiri Kreekaga. 

Ainsad madalikud peale Alam-Doonau madaliku ja Traakia tasandiku on Musta mere ääres (Musta mere rannikumadalik) ning maa lääneosas Sofia ümbruses. 2011. aasta rahvaloenduse andmetel oli Bulgaaria rahvaarv 7 364 570. 

Elanikest oli bulgaarlasi 84,8%, türklasi 8,8%, mustlasi 4,9%, venelasi 0,15% ja armeenlasi 0,1%. 

 04.10 Sofia – Kriva Palanka (Põhja-Makedoonia) 

 Hommikune trammide kolin viis une varakult. Istusime 007 (Tiina arvates bordelli jaoks sobiv nimi) ette maha, et süüa kohaliku perefirma poolt valmistatud vintskeid võikusid ja nautida kohvi. Oli saabunud sobiv hetk, et vaadata natuke ringi ja saada aru kuhu öösel sattunud olime. Sattunud olime ajas 30-40 aastat tagasi. Vanad trammid, hallides toonides instituudi hoone üle tee, maas palju prügi. Meile sobis. 

Sõitsime nüüd juba nr 20 trammiga otse logistikakeskusesse, mida oli alguses raske üles leida, sest territoorium meenutas postapokalüptilist mahajäätud tööstusrajooni. Kuni ühe rohelise betoonkoletise sisemusest paistsid meie rattad. Andsime vajalikud allkirjad, pakkisime rattad lahti ja sõit võis alata. Segus, et minu rattast oli tilkunud jahutusvedelikku. Otsest lekkekohta ei tuvastanud ja jahutusvedelik oli kenasti seal kus ta peab olema – radiaatoris. Ei hakanud üle mõtlema ja sõitsime linnast välja Põhja-Makedoonia poole. 

 Pikka sõitu ei olnud. Otsisime kiirtee asemel veidi rahulikemaid teid ja see õnnestus. Ennem piiripunkti lubasime endale ka esimese korralikuma lõunasöögi. Piiriületused (Bulgaariast välja ja Makedooniasse sisse) sujusid kiirelt ja asjalikult. Meilt taheti saada ainult passi ja tsikli tehnilist passi. Ja nii kõikides piiripunktides edaspidi. Paaris kohas küsiti ka rohelist kaarti, mis sai ennatlikult prinditud laste joonistusplokist rebitud helerohelisele paberile. Et vältida sekeldusi. 

 Piiripunkt asus mäe otsas, kust pärast laskudes hakkas tekkima juba arusaam, kuhu me sattunud oleme. Keskmiseks kiiruseks reisi vältel kujunes nii 60-70 km tunnis (maanteel). Piiripunktil tutvusime ka Makedooni Karude (motoklubi) ninamehega, kes jagas meile lahkelt nõuandeid ja kleebiseid klubi kirjadega. Kriva Palankasse ta kindlalt minna ei soovitanud aga sinna me just teel olime.

 Ahjaa. Logistikakeskuses tegime ka kiire otsuse reisida veidi kergemalt ja jätsime sinna maha oma telgi ja muu magamisvarustuse. Valisime majutuseks St. Joakim Osakovski kloostri hotelli. Sinna jõudmiseks tuli jälle mägedest üles sõita ja see oli vahva. Olime sattunud Sarneti “Nähtamatu võitluse” võtteplatsile. Munkasid veel ei näinud sest kiirustasime linna tagasi, et tankida, osta õlut ja kohalik SIM kaart. Saime kõigega hakkama ainult mitte SIM kaardiga. Neid müüakse ainult kohalikele ja piiratud koguses. Otsustasime reisida vanakooli moel. Ilma internetita. Jäime lootma wifi võimalustele, mis olid tegelikult kõikides majutustes, restodes, bensukates vabalt kättesaadavad. Suurest vihast sõitsime jälle mäkke, et rahustada närve Kalin Kamni mägijärve ääres. 

 Vahepeal õnnestus ka Atsi poolt vihatud vihmariided selga tõmmata aga nagu motomehed teadavad, näita vihmale kombet ja ta enam ei saja. Mägijärv oli selline noh lehmade joogikoht ja mitte kaunis plaaz, küll aga kohalike piknikupidajate meeliskoht. Sellest andis tunnistust igalpool laiali prügi. 

 Järv vaadatud sõitsime tagasi kloostri rüppe, et einestada ja tutvuda kloostri aaretega. Muuseas resideerub selles kloostris ka Põhja-Makedoonia õigeusu kirikupea, patriarh, kelle pühadust me ka vilksamisi ennem vesprikellade helinat nägime või vähemalt nii meile tundus. Siis hakkas jälle padukat sadama ja me varjusime oma dormitooriumisse, et palvetada ja kuulata lameekraan telerist kohalikke rahvaviise.

 Põhja-Makedoonia Vabariik (makedoonia keeles Република Северна Македонија, Republika Severna Makedonija) on merepiirita riik Kagu-Euroopas Balkani poolsaare keskosas. 

Lääne-Balkani riikide hulka arvatud suuresti mägine Põhja-Makedoonia piirneb Serbia, Bulgaaria, Kreeka, Albaania ja Kosovoga. Riik moodustab põhjapoolse osa ajaloolisest Makedoonia piirkonnast. 

Põhja-Makedoonia on parlamentaarne vabariik, ÜRO, Euroopa nõukogu ja NATO liige[6]. Riik on olnud alates 2005. aastast ka Euroopa Liidu liitumiskandidaat. 2019. aasta 12. veebruarist on riigi ametlik nimi Põhja-Makedoonia Vabariik, osana kokkuleppest Kreeka ja Põhja-Makedoonia vahel. Enne 2019. aastat kuulus Põhja-Makedoonia rahvusvahelistesse organisatsioonidesse nimega "endine Jugoslaavia Makedoonia vabariik" (makedoonia keeles Πоранешна Југословенска Република Македонија – ΠJРМ, Poranešna Jugoslovenska Republika Makedonija – PJRM, inglise keeles Former Yugoslav Republic of Macedonia, lühend FYROM). Nimevahetuse põhjuseks oli Kreeka soov, et tänapäevast riiki eristataks selgelt Kreeka Makedooniast. Kreeka kartis, et kui riiki tunnustatakse Makedoonia nime all, võiks ta hakata esitama Kreekale territoriaalseid nõudmisi. Tüli lahendati osana Prespa kokkuleppest. 

Põhja-Makedoonia on valdavalt mägine maa, kõrgeim tipp on läänepiiril asuv Golem Korab (2764 m). Tähelepanuväärne ja tuntud on ka Šari mägede kõrgeim tipp Titov Vrv (2748 m). Idapiiril Bulgaariaga on kõrgeim mägi Rujen/Ruen (2252 m). Riigil pole merepiiri, kuid riigi edelaosas asuvad tähelepanuväärsed järved Ohrid ja Prespa. 

05.10 Kriva Palanka – Krushevo (Põhja-Makedoonia) 

Pärast hommikupalvust ja omletti rohke saiaga (mida siin leivaks kutsutakse) panime asjad peale ja sõitsime linna. Linnas hakkas jälle padukat tulema ja me varjusime mingi katuse alla, kus kohalike poistega sõprust sobitasime. Juhuslikult müüdi seal katuseall auto juppe ja me ühendasime meeldiva kasulikuga. Soetasime pidurivedelikku ja 1 meetri voolikut. Apteegist saime ka selle reisi esimese tasuta asja. Süstla. Seda kõike selleks, et õhutada minu tagupidurit, mis justkui ei võtnud piisavalt. 

 Peale vihma suundusime Skopje poole. Teel läks ilm ilusaks ja minu ratas ei puterdanudki enam, mida ta niiske ilmaga nüüd tegema oli hakanud. Peale paari tunnist sõitu keerasime teeäärsesse tanklasse, et õhutada pidurit ja võtta väike kohv, mis hommikul ei täitnud oma eesmärki, kuna oli türgi juurtega. Tanklasse parkides purunes mu rattal ka siduri tross. Õnneks oli reisikaaslaseks Ats, kellel vajalikud oskused ja vahendid kaasas. Paar tundi tööd ja ratas oli jälle lahinguks valmis. 

 Valisime majutuseks Krushevo kauni mägilinna. Sõitsime mööda käänulisi mägiteid ja nautisime hingematvaid külamaastikke. Aega läks palju aga kilomeetreid vähe. Kuna rehkendus ei klappidnud pidime sõitma viimased kümned kilomeetrid pilkases pimeduses. Õnneks töötasid veel mõlemal rattal tuled :) Iga natukese aja tagant ründasid meid pimedusest zombikoerad, kes öö hakul olid kuidagi aktiivseks ja närviliseks muutunud. Päeval lamavad ja ei tee silmagi lahti. Neid on siin miljoneid.

 Kuna siinkandis pole kombeks tänavanimede ja majanumbritega laiata ei leidnud me oma ulualust nii kergelt üles. Politsei ei lubanud ka vanalinna sisse sõita, kuna seal leidis aset suur kontsert. Ats jalastus ja tõi kastanid tules välja. Mina valvasin tsikleid. Peagi saabus Ats luurelt. Ta oli leidnud majutuse ja politseiga diili teinud. Saime löristada läbi lõppeva festivali oma majakese juurde. 

 Parkisime rattad kohaliku põhikooli ette ja kiirustasime linnapeale, et keha kinnitada. Kui Ats õlleklaasi põrandale virutas oli õige aeg lahkuda.

 06.10 Krushevo – Movrovo Rahvuspark (Põhja-Makdoonia) 

Hommikul ärgates oli jälle tore vaadata kui ilusasse kohta me sattunud olime. Päike paistis ja oli üsna soe. Nüüd kruvisime kaasavõetud goprod ratastele ja kiivritele ning hakkasime Atsi poolt paika pandud TET (Trans Euro Trail enuromeestele mõeldud pooleldi offroad rajad) radu liikuma. Saabus ka päeva kirgastus. Sain aru miks paljud mägirajad on kaetud asfaldiga. Need rajad, kus meie sõitsime olid vihmapoolt rööpasse uhutud. Ikka üles ja alla. Mäed vaheldusid jahedate ja pimedaste pöögisaludega. Oli huvitav aga samas ka väsitav. 

 Jõudsime peale seiklust Kicevosse, et tankida. Selle käigus tuli vaba käega mustlaspoisse eemale peletada. Panime ka kileriided jälle selga, mille sai jälle paarikümne kilomeetri pärast maha võtta. Morosovo Rahvuspargi pärliks on suur mägijärv. Kuna ilm oli ilus otsustasime teha tiiru ümber järve. Nii paarkümmend kilomeetrit. Lõunatasime suusakuurortis, kus Skopje linnasaksad lumerohketel talvedel kombinesoonid selga ajavad ja mägedest alla tuhisevad. Söögikoha omanik oli samuti ametivend mesinduse alalt. Kahjuks teda ennast kohal ei olnud, niiet tuli töö juttu rääkida tema (silma järgi 15 aastase) abikaasaga. Peale einet eemaludsime järvest ja suundusime Trnitca hotelli. 

Külm oli nahavahele pugenud aga kütteperiood alagb siin hiljem. Õues oli õhtuks 10c sooja. Õnneks oli pesuvesi kuum. Hotelli all oli kohalikku talukraami müüv kauplus. Võtsime õhtusöögiks veine, juustu ja vorsti Mingi hetk hakkasid torud kohisema ja radikas läks soojaks. Saime pesta sokke ja trussikuid, mida nii vähe kaasa olime haaranud. 

 Albaania ei ole enam kaugel. 

 07.10 Trnitca – Shköder (Albaania) 

Hommiku karguses püüdsime hotelli kõrval asuvast restost kohvi ja byrekki saada aga kõik magasid alles. Keetsime kaasavõetud priimusega 3in1 kohvi ja hakkasime veerema. Temperatuur oli 10 kraadi juures ja selga tuli tõmmata ka kaasavõetud kampsunid. 

Ületasime piiri Deberi linna lähistel ja päikeselipp oli vahetunud kotkalipu vastu. Olime Albaanias. Tahtsime kohe külastada kuumaveeallikaid et enda külmetunud keresid kosutada aga seal oli kahjuks sanitaarpäev. Plaan oli liikuda Shköderi linna Albaania põhjaosas ja nii me tegimegi. Saatjaks võrratud vaated mägedele. Pilk tuli muidugi hoida rohkem teel, sest asfaldi olukord Albaanias tundus kõvasti kusisem kui Makedoonias. Vähemalt sellel lõigul. Lõpuks sai auklik tee läbi ja me olime Albaania põhja-lõuna suunalisel magistraalil. Siin asendusid augud ohtlike kaasliiklejatega. 

 Shköderis ootas meid kauni botaanikaaiaga soodne majutus. Aias kasvasid lisaks tundmatutele liikidele hurmaad, viinamarjad, sidrunid ja palju muud head kraami. Kui omanik läinud oli lasime paradiisi aia viljadel hea maitsta. Enne minekut andis ta meile kaardi põhjalike suunistega ja peagi läksime juba linna avastama. 

 Linnas liikus juba hordide kaupa idasaksa turiste ja Atsil ei olnud ka probleeme külmkapimagnetited soetamisel. Mina ostsin endale puhta särgi. Õhtustasime traditsiooniliste Albaania roogade seltsis. Lihakraam on meie keelele üldiselt liiga soolane aga leib ja õlu aitavad seda valu hõlpsasti leevendada. 

Raha ootavad kõik sulas. Niiet minu mõte võtta patakas 10 ja 20 euroseid kaasa kandis igati vilja. 

 Õhtuks oli kätte jõudnud kauaoodatud suvi. Albaania (Shqipëria), ametlikult Albaania 

Vabariik (Republika e Shqipërisë), on riik Lõuna-Euroopas Balkani poolsaare lääneosas. Lääne-Balkani riikide hulka arvatud Albaania piirneb idas Kreeka (piiri pikkus 282 km) ja Põhja-Makedooniaga (151 km), idas ja põhjas Kosovo (114 km) ning põhjas Montenegroga (173 km). Maismaapiiri kogupikkus on 720 km. Lääne poole jääb Aadria meri ja edela poole Joonia meri. Rannajoone pikkus on 362 km. Territoriaalmere laius on 12 meremiili. 

Pealinn ja suurim linn on Tirana. Lääne-Albaania madalikud piirnevad Aadria mere ja strateegiliselt tähtsa Otranto väinaga, mis on vähem kui 100 km laiune veeala Albaania ja Itaalia saapa "kanna" vahel. Otranto väin ühendab Aadria merd Joonia merega Vahemeres. 

Albaania nimi on tuletatud illüüria hõimu albaanide (kreeka keeles Albanoi) järgi, keda peetakse albaanlaste esivanemateks. See nimi kerkis esile 11. sajandil ja nii nimetati Durrëses ning selle ümbruses elavat illüüria hõimu. Albaania albaaniakeelne nimi on Shqipëria. Seda nime seostatakse rahvusteadvuses sõnaga shqiponja ('kotkas'; kahe peaga kotkas on Albaania rahvuslik sümbol ja on kesksel kohal riigilipul ja -vapil; albaanlaste omanimetust shqiptarë tõlgendatakse 'kotkaste pojad'), kuid etümoloogiliselt on ta seotud sõnaga shqiptoj ('kõnelema'), märkides ühe ja sama keele kõnelejate maad. 

Albaania pindala on 28 748 km² (27 398 km² maad, 1350 km² (4,7%) vett). Albaania on maailma riikide seas pindalalt 140. kohal. Albaania maksimaalne pikkus põhja-lõuna suunas on umbes 340 km ja maksimaalne laius ida-lääne suunas umbes 145 km. Peale rannikujoone on kõik Albaania piirid kunstlikud. Need määrati põhimõtteliselt kindlaks suursaadikute konverentsil Londonis 1912–1913. Esimese maailmasõja ajal okupeerisid Albaania eri osi Itaalia, Serbia, Kreeka ja Prantsuse väed, kuid võitjariigid kinnitasid 1921 uuesti enam-vähem 1913. aasta piire. 

Algne põhimõte oli määrata piirid vastavalt albaania rahva ja naaberrahvaste huvidele. Põhja- ja idapiir pidid, nii palju kui võimalik, eraldama albaanlased serblastest ja montenegrolastest; kagupiir pidi eraldama albaanlased ja kreeklased. Väärtuslik Lääne-Makedoonia järvede piirkond tuli jaotada vastavalt seal elavale kolmele rahvale Albaania, Kreeka ja Jugoslaavia vahel. Kui ei olnud teisi kompromissi nõudvaid tegureid, valiti piirid nii, et rahvad oleksid kõige paremini eraldatud, kasutades looduslikke piire. Võeti arvesse kohalikku majandusliku olukorda, et mitte näiteks lõigata ära küla selle karjamaadest ja turgudest. Poliitiline surve lähtus jõudude tasakaalu kaalutlustest, mitte majanduslikest huvidest. Järvede piirkonna jagamine kolme riigi vahel nõudis, et igal riigil oleks osa järveäärsetest madalmikest. See jaotus mõjutas ka piire põhja ja lõuna pool. Piir, mis kulgeb üldiselt järvedest põhja poole, kuigi järgib idapoolsete mägismaade mäeahelikke, jääb veelahkmest 16–32 km lääne poole. Et Londoni konverentsi läbirääkijad kaldusid kasutama Albaania riigi piiride määramisel veelahet, siis jäi suur osa albaanlastest Kosovos Serbia territooriumile.

 Albaania põhja- ja kirdepoolsetes mägedes ühendab piir kõrgeid tippe ning järgib mäeahelikke suurelt jaolt ligipääsmatutes Põhja-Albaania Alpides. Mägismaast Aadria mereni looduslikku piiri ei ole, kuigi Albaania loodepiiri märkimiseks kasutati Shkodëri järve ja osa Bunë jõest. Järvede piirkonnast Joonia mereni läheb Albaania edelapiir risti mitme mäeahelikuga. Albaania alast 30% asub madalamal kui 300 m ja 29% kõrgemal kui 1000 m. Rannikut ääristab kuni 35 km laiune madalik, mägesid üksteisest eraldavates sügavates orgudes voolavad tormakad jõed. Umbes kaks kolmandikku Albaaniast on mägine (üle 200 m üle merepinna). Albaania on Balkani poolsaare kõige mägisem maa. Keskmine kõrgus merepinnast on 700 m. Kõrgeim mägi on Korab (2764 m; Kesk-Albaanias), kipsirahn Makedoonia piiri ääres. 

Mäeahelikud kulgevad enamasti põhja-lõuna suunas. Ainsasse ida-lääne suunas kulgevasse ahelikku kuulub Tomorr (2480 m) Lõuna-Albaanias. Mäed teevad Albaanias liikluse väga vaevaliseks. Mägede orud on väga tihedalt asustatud. Kõige mägisem on Põhja-Albaania, mida katavad Põhja-Albaania Alpid, mis on osa Dinaari mägedest. Kõrgeim tipp on Jezercë (2692 m). Piirkond on väga metsane ja hõredalt asustatud. Elanikud tegelevad metsanduse ja karjakasvatusega. Ainult rannikul on väikesed tasandikud (umbes veerand Albaania pindalast). Seal elab umbes pool Albaania elanikest. Looduslikke sadamaid on vähe. Tasandikud on enamasti liivased. Liiva sidumiseks on istutatud palju männimetsa. Aadria mere rannikul on suurepärased rannad ja ka muu maastik. Tasandike ja mägede vahele jääb kuni 400 m kõrguste küngaste piirkond.

08.10 Shköder – Teth – Podgorica (Montenegro) 

Hommikueine tegime usuteaduste instituudi taga asuvas kohvikus, kus pakuti korralikku kohvi ja värskeid ahjusooje croissante ja muid küpsetisi. Pagariärisid on siinkandis igal tänavanurgal. Ei ütleks samas ka, et liigne nisu söömine oleks siinsetele inimestele nii hullusti mõjunud kui macdonalds keskmisele ameeriklasele. 

 Pärast pikka kaalumist, teadustööd ja rahvaküsitlusi alustasime teed Thethi ehk Albaania Alpidesse. Jaa. Valisime taas TETi raja ehk siis sellise väljakutseid pakkuva offroadi, mis etterutates öeldes nii hull ei olnudki. Erinevatel andmetel pidanuks see aega võtma 2,5 kuni 8 tunnini. See süstis veidi skepsist aga pidi ju olema seiklus või mis? Kui veel veidi ette rutata sündmustest siis meil läks selle u 80 kilomeetri läbimiseks ca 4,5 tundi. Seal sees fotografeerimine, fanta ja kusepausid. Tee läks ikka üles ja alla, lahtine kiviklibu, vahepeal muda ja ka üle tee voolavad mägiojad või noh kui ilmselgelt liialdada siis mägijõed mis teepeal kärestikke moodustasid ja meid ratta seljast maha pühkida tahtsid. Takistusi oli teisigi. Teeremont, suurte masinate ja ekskavaatoritega, lehmad, sead ja kõige tipuks maod üle tee vonklemas. Kõike seda mahendasid lummavad vaated mägedele ja veidi kõhedad vaated ilma teepiireteta tee servast alla mustavasse sügavikku. 

 Lõpuks jõudsime Thethi ja lubasime endale preemiaks pizzad ja külmad cocad, turiste täis söögikohas. Turiste jätkub siia muuseas terveks aastaks. Nii talveks kui suveks. Mägimatkamine on see teema millega siin tegeletakse. Vaatasime mapsi ja montana käekella ja arvasime, et jõuame õhtuks enne pimedat ilusasti Montenegrosse Podgroricasse. 

Tee Thethist edasi oli korralik asfalt. Muidugi tõusud, langused ja 180 kraadised kurvid.

 Piiriületus läks tänu kohalikele vellodele kiiresti. Meie viisakate Rapla poistena jäime rekkade taha seisma ja ootama. Kõik kes Montenegro poolt tulid vilistasid ja vehkisid käega, et minge mööda. Karjusid ka midagi kohalikus keeles. Panime suures hirmus ratastele hääled sisse ja sõitsime kõigist mööda otse letti, kus meid lahkelt teenindati ja läbi lasti. Muidu ootaksime seal rivis vist tänaseni. Passi saime ka reisi esimesed templid. Aga mitte viimased. 

 Podgoricas leidsime kena haisva hotelli kus maailma kõige aeglasem proua (kiirus 0,6xstandard inimene) tegi passidest koopiad, et politseijaoskonnas meie riigis viibimine heaks kiidetaks. Siin on nii kombeks. Ja meie kohalikke kombeid austame. 

 Kuigi olime võtnud endale kindla sihi mitte läbida peale Sofia ühtegi pealinna, olime ometi Podgroricas, mis on ühtlasi Montenegro pealinn. Tee mis tahad. See tuli üllatusena ja suurendas meie aukartust geograafia vastu. 

Aga siin me olime, et homme keerata porilauad Horvaatia Dubrovniku suunas. 

 Montenegro (montenegro keeles Crna Gora; eesti keeles eriti varasemal ajal on olnud kasutusel ka nimi "Tšernogooria") on väike mägine riik Balkani poolsaarel Aadria mere ääres. Lääne-Balkani riikide hulka arvatud Montenegro piirneb Horvaatia, Bosnia ja Hertsegoviina, Serbia, Kosovo ja Albaaniaga. Rannajoone pikkus on 294 km. 

Maismaapiiri pikkus on 625 km. Aastatel 1918–1992 oli riik Jugoslaavia koosseisus (alates 1945 liiduvabariigina). Seejärel oli riik aastatel 1992–2003 Jugoslaavia Liitvabariigi nime kandnud riigi osa, mis 2003. aastal muutis oma nime Serbia ja Montenegroks. Montenegro iseseisvumisega 2006. aastal kaotas Serbia oma väljapääsud merele, kuigi koostöö jätkub. Nimi "Montenegro" tuleb itaalia keelest (tõlkes 'must mägi'). Selle andsid maale Veneetsiast pärit vallutajad Lovćeni rannikumägede männimetsade järgi. Eesti keeles mööndav nimekuju "Tšernogooria" tuleneb vene keele vahendusel samatähenduslikust lõunaslaavi keeltes kasutatavast nimest Crna Gora. 

Maa kohta on kasutatud ka nime Zeta, mis tuleb Zeta jõe nimest ja on etümoloogiliselt seotud viljalõikust tähendava slaavi sõnaga. Suurimad linnad on pealinn Podgorica (157 000 elanikku), Nikšić (65 900) ja Pljevlja (26 300). 

Ametlikel andmetel määratles 2004. aastal 43,16 protsenti Montenegro elanikest end montenegrolastena. 31,99 protsenti eelistas end nimetada serblasteks. Bosnialastena määratles end 7,77%, albaanlastena 5,03%, muslimitena 3,99%, horvaatidena 1,1%, mustlastena 0,42% ning jugoslaavlastena 0,3% elanikest. 

Montenegrolased on ajaloo, keele, religiooni ja etnilise päritolu poolest lähedased serblastele. Nende eripära tuleneb sellest, et nad ajal, mil Balkani poolsaar oli Türgi ülemvõimu all, säilitasid iseseisvuse. Alates 1940ndate teisest poolest ergutas Jugoslaavia sotsialistlik režiim montenegrolaste serblastest erinevat identiteeti. Iseseisvusmeelsed montenegrolased kandsid seda suunda edasi. Neid toetasid suured islamiusulised ja katoliiklikud vähemused, põhjuseks nende nõrgad sidemed serblastega, kes on õigeusulised. 

09.10 Podgorica (jätke meelde Montenegro pealinn) – Dubrovnik (Horvaatia) 

Hommik algas nagu mainitud Montenegro pealinna haisvas kuid hubases hotellis Piramida, mida haldas vene keelt valdav tore memm. Valitses minnalaskmise meeleolu, sest turismihooaeg oli möödas. Turiste ei olnud ja teenindusele rõhku ei pandud. Peale meie peatus hotellis veel kolm hindut. Hommikusöögi sõime ka ära, kuna see sisaldus hinnas. 

 

Väljas oli hakanud lohutamatult vihma kallama. Vihma vaheajal pakkisime asjad ratastele aga sadu tugevnes ja me varjusime ukseorva. Passisime peaaegu lõunani ja ega väga märjaks ei saanud ka. 

 Tankla peatus ja üle mäeharjade Budva suunas punuma. Mäed olid mattunud paksu udussenii, et näha oli lõpuks maksimaalselt 10 meetri kaugusele ja tugevad tuulehood tahtsid koos rattaga vahvaid rännuselle kaljult alla puhuda. Paks udu ei seganud muidugi kohalikke autojuhte, kes kindla vilumusega silmad kinni möödasõite sooritasid. Kui mäe otsast alla saime oli udu kadunud ja päike paistis. 

Olime jõudnud Aadria mere rannikule ja võtsime nüüd suuna Kotorisse. Kuna Kotori laht on väga suur, no nagu 2 liitrine Tauruse pudel lapse käes, otsustasime ringi mitte teha ja piirduda pudeli kaelaga. Sellest kaelast viis meid 3 euro eest praam üle. Sattusime nii täpselt praami peale, et peaaegu ei pidanud jalga maha panemagi. Eks neid käib muidugi tihedasti ka. Keerasime vasakule ehk siis Dubrovniku suunas, nagu enamus rannaturiste teadlikult tegi.

Suhteliselt kiire piirikontroll ja peagi olimegi kaunis turistiparadiisis Dubrovnikus. Majutusasutus leitud ja perenaise kahetunnine loeng toidukohtade hindadest ja valikutest kuulatud, läksin mina poodi, et teha täna ise õhtusööki, kuna meil oli väike kööginurk ka toas ja Ats tahtis või noh pidi tegema arvuti taga tähtsat tööd. 

 Tee Konzumini oli mööda treppe alla. Ülestulek raske produktikotiga nii libedalt ei läinud. Läks kolm korda kauem, sest vanainimene pidi mitu korda istuma ja puhkama, mis andis ka hea võimaluse hingeldamise käigus kohalike inimeste sebimist jälgida. Õhtu oli soe. Õhtu lõpetasime Horvaatia soodsama otsa veinikultuuri ja Netflixi seltsis, eelmine külastaja oli oma paroolid õnneks ära salvestanud ja me saime vaadata poole ööni igast kräppi. 

Muuseas külastas linna samal ajal ka Zelenskõi. Konzumis teda igaljuhul ei olnud näha, niiet ei tea kust tema oma õhtused veinid küll ostis. 

 Horvaatia (horvaadi keeles Hrvatska) on riik Euroopas Balkani poolsaare loodeosas. Horvaadid ise peavad oma maad mitte Balkanile, vaid Kesk-Euroopasse kuuluvaks. Horvaatia eraldus ja iseseisvus Jugoslaavia Föderatiivsest Sotsialistlikust Vabariigist Horvaatia iseseisvussõja (1991–1995) tulemusel. 

1. juulist 2013 on Horvaatia Euroopa Liidu liige, alates 1. jaanuarist 2023 euroala ja Schengeni viisaruumi liige. Horvaatia pealinn on Zagreb. Horvaatia on bumerangikujuline ligi tuhandele kilomeetrile välja venitatud maa, mis ulatub Dalmaatsia rannikutest üle Dinaari mägede kuni Doonauni, mistõttu maastikutüübid on väga erinevad ja mitmekesised, paljus ka ainulaadsed. See on Euroopa kõige jugade rohkem piirkond ning karsti laialdase esinemise tõttu on rohkesti keerukaid koopaid. Nendest 49 on sügavamad kui 250 m, 14 rohkem kui 500 m ja kolm koguni üle 1000 m sügavused. 

Üks kuulsamaid looduspiirkondi on Plitvice oma 16 järvega ja nende vahele jäävate värviküllaste jugadega, mille toonid varieeruvad erinevatest sinistest ja hallidest kuni mitmesuguste rohelisteni. Kuna Dinara aheliku kõrgeim tipp (Veliki) Troglav (1913 m) jääb vaid 1,5 km üle piiri Bosnia ja Hertsegoviinaga, siis on maa kõrgeim tipp, müütilise inimpea kujuline Dinara, (1831 m) samas piirkonnas, eelmisest vaid 15–20 km loodes. Enamik mägesid ja lavasid ulatub 1000–1600 meetrini. Märkimisväärsed tipud on Sveti Jure (1762 m) Makarska rannikuküla lähedal Biokovo ahelikus ja Vaganski vrh (1758 m) karstinähtuste poolest kuulsas Velebiti ahelikus, samuti vahetult rannikul. Riigi põhjaosas on silmapaistvamaks tipuks Mali Raginac (1699 m). 

Seega on noorim Euroopa Liidu liige (1. juulist 2013) Horvaatia uute piiride kindlaksmääramisega oma varasemad kõrgemad tipud kaotanud. Aadria mere rannikul on ligi 1200 rannajoonega paralleelset suuremat või väiksemat saart, mis meenutavad uppunud mäeahelikke. 

Omamoodi saarena võib vaadelda ka rannikulõiku kuulsa Dubrovnikiga, kuna maa põhialadega sellel kokkupuude puudub, sest vahepeal on jupike Hertsegoviina rannikut. Horvaatia suurimad saared on Krk ja Cres. Horvaatia suurimad poolsaared on Aadria merre ulatuvad Istria (jagatud Horvaatia, Sloveenia ja Itaalia vahel) ja Pelješac. Rahvastiku enamiku moodustasid 2001. aastal horvaadid (89,6%). 

Muud tähtsamad etnilised rühmad on serblased (4,5%), bosnialased, ungarlased, sloveenid, tšehhid ja mustlased. Riigi suuremad linnad on Zagreb, Split, Rijeka ja Osijek. 

 10.10 Dubrovnik (Horvaatia) . Puhkepäev ilma istumiseta. 

 Jah just. Otsustasime võtta ühe vaba päeva, et valutavaid perseid puhata ja Horvaatia turismiparadiisi avastada. Pole me ju kumbki tegelikult vast üle 5 päeva järjest tsikli seljas istunud ja üle poole reisist oli alles ees. Ilm oli suvine ja sai täitsa t-särgi väel patseerida. Villane müts oli ka liiast, sestap otsisin kaabut aga kahjuks olid kõik kas siis pulgakommide või kanepilehtede piltidega kaunistatud, niiet higistasin oma suusamütsis troopilise kliima kiuste edasi. 

 Alustasime vanalinna külastamisest. Kui siiani olime näinud mõnd üksikut turisti siis siin oli neid tuhandeid tunglemas. Dubrovniku vanalinn on üks põhilisi Horvaatia tõmbenumbreid ja oma panuse on sellele andnud kindlasti ka Game of Thronesi esimese ja vb ka muude hooaegade Kings Landingu filmimine. Jah see ta oli. 

 

Vaatasime veidi ringi ja tegime itaaliapärased jäätised, lootuses et see on toodud paadiga otse üle Aadria mere. Õlle peale hammas ei hakanud kuna see maksis 10 korda rohkem kui kohalikus Konzumis. Edasi liikusime ranna poole, et teha kohustuslik suplus Aadria meres. 

Kuna Dubrovnik asub mereäärse kalju peal tuli liikuda koguaeg mööda treppe üles ja alla. Ja see oli nädal aega tsikli seljas istunud inimese kärbunud koibadele alguses raske. Leidsime ranna lõpuks üles ja käisime mitu korda ujumas. Kuigi laine oli kohutavalt suur ja roostes lipumatsi otsas lagises punane lipp. Rand oli küll sodine aga vesi mõnus ja soe. Vees ulpivast prügisaarest sai kenasti distantsi hoides supelda nagu lapsena Alu tiigis. 

 Peale suplust leidsime ühe veidi kõrvalise restorani kus pakuti grillitud sardiine keedu kartuliga ja muidugi külma õlut. Teenindav personal oleks tulnud saata kohe täis koosseisus hea teendinduse ABC kursusele aga toiduelamus oli hea. 

 Märkamatult oli kätte jõudnud õhtu. Rabasime veel kodusest Konzumist veini ja õlut kaasa ja vinnasime ennast treppidest üles, et oma majakeses puhkust nautida ja järgmist päeva veidi ette valmistada. 

 11.10 Dubrovnik – Trebnje(Bosnia ja Hertsegoviina) – Pljevlja (Montenegro) 

Täna oli päris pikk sõidupäev. Ca 280 kilomeetrit. Ja mitu piiriületust. Kuna ähvardas jälle vihmaga otsustasime hommikul suht varakult punuma panna. Ületasime Horvaatia ja Bosnia piiri ja Trebnje linnakeses tegime väikese pausi, et kokat kuugata ja külmkapimagnet osta. Bosnia külastus jäigi selliseks põgusaks, sest peagi olime tagasi Montenegros. 

 Sõitsime läbi Dumitori Rahvuspargi kus pakuti 1 km pikkust ziplaini sõitu, millest me viisakalt keeldusime ja jäime truuks oma ratastele. Kuskil tegime kindlasti ka lõunapausi aga kindel on see, et õhtuks olime Pljevlja linnas. Väike linnake ilma turistideta, just nagu meile meeldib ja juba üsna lähedal Serbiale. Leidsime veel aega, et ringi jalutada ja väikelinnaga tutvust teha. 

 Bosnia ja Hertsegoviina (bosnia, horvaadi ja serbia keeles Bosna i Hercegovina, kirillitsas Босна и Херцеговина) on riik Kagu-Euroopas Balkani poolsaarel. Lääne-Balkani riikide hulka arvatud Bosnia ja Hertsegoviina piirneb põhjas, läänes ja lõunas Horvaatia, idas Serbia ning kagus Montenegroga. 

Merepiiri on Bosnial ja Hertsegoviinal vaid ligikaudu 20 km Aadria mere rannikul Neumi linna ümbruses, kuid arvestatavaid sadamaid sellel lõigul ei ole (merre sirutub pikk kaljune poolsaar). 

Bosnia ja Hertsegoviina on liitriik, mille moodustavad kaks autonoomset osa: Bosnia ja Hertsegoviina Föderatsioon (Federacija Bosna i Hercegovine) ning Serblaste Vabariik (Republika Srpska). Liitriigi ja föderatsiooni ning ajaloolise Bosnia piirkonna pealinn on Sarajevo, serblaste mitteametlik pealinn on Banja Luka ning Hertsegoviina ajalooline keskus on Mostar. Bosnia ja Hertsegoviina iseseisvus 3. märtsil 1992, mil riigis elavad moslemid ja horvaadid hääletasid referendumil Jugoslaaviast lahkulöömise poolt. 

Bosnia on saanud nime Bosna jõe järgi. Hertsegoviina tuleneb saksakeelest sõnast hertsogi kohta ja järelliitest -ovina, mis tähendab "maa". Bosnia ja Hertsegoviina on pindala (51 197 km²) järgi maailmas 128. kohal. Maismaapiiri kogupikkus on 1543 km. Sellest 956 km on Horvaatiaga, 345 km Serbiaga ja 242 km Montenegroga. Riigi kesk- ja lõunaosa on mägised, loodeosa künklik ning kirdeosa tasasema pinnamoega. Kõrgeim tipp Maglič (2386 m) asub Montenegro piiril Dinaari Alpides. 

Massiivi lääneosas on levinud tugevasti karstunud lubjakivilavad rohkete koobastega. Seal samas asub Sutjeska rahvuspark. Maa kõrguselt teine mägi on Čvrsnica (tipp Plocno, 2228 m), mis asub Hertsegoviina (maa lõunapoolse viiendiku) põhjaosas, kolmas mägi on Prenj (tipp Zelena glava, 2115 m). 

Riigi sisemaal valitseb mõõdukas mandriline kliima, mida iseloomustavad kuumad suved ning külmad, lumised talved. Bosnia ja Hertsegoviina lõunatipus valitseb vahemereline kliima. Ligi 50% maast on kaetud metsadega. Mägialal on rohkesti maalilisi järvi, millest suurim on Buško blato (tuntud ka kui Buško jezero, 55,8 km²) asub Horvaatia piiri ääres teel Spliti. 

 12.10 Pljevlja – Novi Bazar (Serbia) 

Saime üsna vara maast lahti ja lahkusime Pljevljast ja 14 kilomeetri pärast ka Montenegrost. Veidi piirist edasi ja keerasimeteelt maha, et külastada Kamenie Gora piirkonda. Külastasime Püha Mändi ja tutvusime kohaliku võõrastemaja maadamiga, kes ütles, et tal elab võõrastemajas hetkel täitsa ehtne venelane. Ütles veel, et mis siis et venelane, põhiline et maksab. Loodan, et siit ei saa kõigi serblaste suhtumist välja lugeda. 

 Edasi kulges meie tee jälle mööda TETi. Oli soppa, oli võsa ja vahepeal ei olnud enam midagi. Isegi kitse rada mitte. Aga oli mitu tundi head sonkimist. Vahepeal ka Atsi ratta püstitõstmist. Teepeal kohtusime ka rohkete seenelistega kes lahkelt oma seeni meile demonstreerisid. 

 Pärast loodusjõududega võitlemist oli poriste rehvide all jälle sile asfalt. Aga Atsi rattast oli kadunud elekter. Ehk siis ükski tuli ei põlenud. Keerasime bensukasse ja hakkasime asja uurima. No oleme ausad Ats uuris ja mina peletasin koeri eemale. Sest vahepeal oli vaja tsikkel käima panna, et kontrollida laadimist. See lörin tõmbas aga kohalikud koerad käima ja nad sööstsid meie poole nagu 50 kilose krõbina koti peale mis kaubaauto kastist on tänavale kukkunud. Õnneks päris hammaste peale asi ei läinud kordagi. Nüüd tuli kasuks Atsi vana honda kickstarter, mis teadupärast käivitamiseks ja sõitmiseks elektrit ei vaja. 

Ratast korda ei saanud. Plaanisime sõita Novi Bazari nimelisse linna, et ööbida ja järgmine päev edasi ratta remondiga tegeleda. See 90 kilomeetrit ei olnud kerge. Külm oli. Väga külm. Eriti sõrmedel. Teed aga mõnusad ja maastikud ilusad. Kiirust võtsid alla karjamaalt naasvad lehmakarjad, saatjaks karjused. Keset magistraali. Teepeal saime tuttavaks ka Serbia noormehe Helmutiga kes oskas inglise keeles ühte sõna. See oli COW ja ka seda sõnaraamatu abil. 

 Novi Bazari jõudsime juba pilkases pimedas. Mina oma tuledega ees ja Ats pimeduse ratsanikuna minu kannul. Rattaparanduseks oli juba liiga hilja ja tegime oopis hotelli restos praed ja külmad Koktad (balkani ürdikoka) sest õlut siinkandis ei pakuta kuna 95% elanikest on moslemid. Ja moslemid joovad teed ja koktat. 

Õnneks oli väikese jalutuskäigu kaugusel Lidli kauplus, kus oli õlut ja peenemaid napsegi. 

 Serbia Vabariik on merepiirita riik Euroopas Balkani poolsaare keskosas. Lääne-Balkani riikide hulka arvatud 

Serbia piirneb Montenegro ja Albaaniaga edelas, Bosnia ja Hertsegoviina ja Horvaatiaga läänes, Ungariga põhjas, Rumeeniaga kirdes, Bulgaariaga kagus ning Põhja-Makedooniaga lõunas. 

Kuni 2006. aastani moodustas nüüdne Serbia riik Serbia ja Montenegro liitriigi tuumikala. 3. juunil 2006 kuulutas Montenegro parlament Montenegro iseseisvaks ja 5. juunil kuulutas Serbia end Serbia ja Montenegro õigusjärglaseks. 17. veebruaril 2008 kuulutas end ühepoolselt Serbiast sõltumatuks Kosovo, mille iseseisvust Serbia ei tunnusta. 

Mitmed riigid, kaasa arvatud Eesti, on Kosovot tunnustanud. Serbia loeb riigi koosseisu kuuluvaks kaks autonoomset piirkonda: lisaks Vojvodinale ka de facto iseseisvunud Kosovo ja Metohija. Riigi pindala on 77 453 km² (koos Kosovoga 88 361 km²). Kosovo läänepiirile Albaaniaga Dinaari mägedesse jääb endise Jugoslaavia kõrgeim tipp Daravica (2656 m), mida peab senini oma kõrgeimaks tipuks ka Serbia. Ilma eraldunud Kosovota jääb Serbia „laeks" nüüd aga 500 meetrit madalam Midžor idapiiril Bulgaariaga (2169 m, Stara planina aheliku lääneotsas). 

Põhjaosas parasvöötme kontinentaalne kliima külmade talvede ja palavate niiskete suvedega. Põhjaosa ilma kujundavad õhumassid Põhja- ja Lääne-Euroopast. Lõuna pool vahemereline kliima palavate ja kuivade suvede ja sügistega, talved on võrdlemisi külmad ja lumerohked. Vahemerelt lähtuvate soojade õhumasside mõju vähendavad mäeahelikud. 

 13.10 Novi Bazar – Kurzumilija (Serbia)

Täna ärkasime aeglaselt ja võtsime moslemite hotellis rikkaliku hommikusöögi, mis oli väga soodne. Nagu mujal Serbias. Erilise mulje jättis värskelt küpsetatud sai selle juures. Võrratu. 

 Ats parandas lõunani oma ratta elektrisüsteemi ja sai vähemaltpidurituled ja suunad põlema. Mingiks ajaks. Mina samal ajal planeerisin päeva teekonda ja majutust. Valisime sihtkohas Kurzumilija linna, kust on Kosovo piirile üsna lühike maa. Distants oli umbes 120 kilomeetrit. Koos igasugu pausidega kulus selle läbimiseks u 4 tundi. Teepeale jäi ka Serbia kuulus mäesuusakuurort Kopanik. Seal kasutasime jälle juhust ja soetasime mõned meened kuna suveniiripoode mujal naljalt ei leia.

 Kurzumilijas tegime ka kiire tankimise, sest meie arvutuste kohaselt pidanuks kütus juba ammu otsas olema. Tegelikkuses oleks veel nii 100 km sõita saanud sest mägedes laskumisel vist kütust ei kulu. Muidu on ju arvutusted tehtud meie lamedate pinnavormide ja kütse kvaliteedi alusel. 

 Kuna valget aega oli uudistasime Kurzumilijas veidi ringi, varusime veini ja õlut ning õhtustasime rahvuslikus restoranis Serbija. Meiega tuli juttu vestma kohaliku kooli inglise keele õpetaja kes kasutas juhust et lihtsalt vestelda. Ega see oli üks reisi vähestest juhustest ka meie jaoks, sest ega keegi peale oma emakeele väga midagi ei oska. Tuleb kasutada valdavalt kehakeelt. Mul oli millegiärast arvamus, et vene keelt ikka vanemad inimesed oskavad aga võta näpust. Ei oska ka seda. 

 Kasutasin juhust ja küsisin ka Kosovosse mineku ohutuse kohta, kuna meedia väitel seal ikka endiselt podiseb. Õpetaja andis kinnituse, et kõik on ohutu ja võime vabalt minna. Võtsime tema nõuannet arvesse ja lahkusime sõpradena.

 14.10 Kurzumilija – Kosovo – Vranje (Serbia) 

 Ärkasime küllaltki vara. Nii 8 paiku. Hommikujahedus sundis kõiki riideid selga ajama. Otsisime üles pagarikoja, et võtta kuulsat byrekki juustuga ja bensukast päris kohvi. Sättisime ennast linna keskväljakule pingile einet võtma. Pärast jalutust ja einet lasime asjadel seedida ja pakkisime juba ei tea mitmendat korda asjad ratastele. Ja see tuli juba üsna hästi välja. 

 Nüüd liikusime Kosovo piiripunkti poole. Juba 5 kilomeetrit ennem piiri algas rekkade rida. Kohal oli ka televisioon. Möödusime sellest reast vastassuunas ja ületasime piiri mõne minutiga. Selgus, et Kosovos ei kehti green card ja tegime kohaliku kindlustuse lisaks 6 euro eest. Ats sai omale uue eesnime. Omanik. 

 Otsustasime Pristinat ja suuri teid vältides sõita mööda riigi idapiiri lõunas asuvasse piiripunkti. Nii ka tegime, nautides Kosovo külamaastikke, väiksemaid mägesid ja pagariäri värskeid pirukaid kirsimoosiga. Nagu tänapäeva noored ütlevad siis eriti kontenti ei kogunud aga ikkagi ära käisime. Piiriületus Serbiasse tagasi läks ladusalt. Seal ei olnud ka rekkaid ees.

 Edasi siirdusime Vranja nimelisse linna, mis paistis silma rohke tehnikumi õpilaste arvu poolest. Õhtu võtsime puhkamiseks ja ringi jalutamiseks. 

 Kosovo on osaliselt tunnustatud riik Euroopas Balkani poolsaare lääneosas. See asetseb Balkani poolsaare keskosas ja hõivab 10 909 km² ala, piirneb läänes Montenegroga, põhjas ja idas Serbiaga, lõunas Põhja-Makedooniaga ja edelas Albaaniaga. 

Kosovo kuulutas end ühepoolselt Serbiast sõltumatuks 17. veebruaril 2008. Kosovol puudub merepiir ning riigipiiri kogupikkus on 602 km. Serbia ei tunnusta Kosovo iseseisvust ning peab seda Serbia koosseisu kuuluvaks Kosovo ja Metohija autonoomseks piirkonnaks (serbia Аутономна Покрајина Косово и Метохија / Autonomna Pokrajina Kosovo i Metohija; albaania Qarku Autonom i Kosovës dhe Metohisë). 

Kosovo iseseisvust on tunnustanud 97 ÜRO liikmesriiki 193st, sealhulgas koos Eestiga 22 Euroopa Liidu liikmesriiki 27st.[3] Nimi "Kosovo" (serbia keeles Косово/Kosovo, albaania keeles Kosovë, Kosova) pärineb nähtavasti slaavi sõnast kos ('musträstas'). See kohanimi on slaavi maades levinud. Seda nime esineb muuhulgas Valgevenes, Bosnias, Bulgaarias, Horvaatias ja Venemaal. 

Mõned albaania uurijad väidavad, et tegemist on serbiapärase vormiga vanast albaania kohanimest, mis tähendab kõrgtasandikku. "Metohia" või "Metohija" tuleneb kreeka sõnast μετόχια (metokhia). See sõna tähendab maad, mis on antud õigeusu kirikule. Kirikumõisad asusid rohkem Lääne-Kosovos. Metohija ei ole praegu mingi haldusüksus. 2007. aastal oli Kosovos kohaliku statistikaameti andmeil 2 126 708 elanikku. Rahvastiku tihedus oli 195,34 in/km². 2011. aastal korraldatud rahvaloenduse esialgsete andmete põhjal oli Kosovos 1 733 872 elanikku ja rahvastiku tihedus 220 in/km². 

Reutersi teatel oli mehi Kosovos 50,4% ja perekonna keskmine suurus 5,9 inimest. Loenduses keeldus osalemast 60 000 Kosovo serblast, kes ei tunnusta Kosovo iseseisvumist Serbiast. 6. detsembril 2021 oli Kosovo rahvaarv 1 768 869 elanikku. Suur osa Kosovo albaanlastest elab välismaal, mistõttu on rahvaloendus ebakorrektne: hinnanguliselt on neid kodanikke 700 000 – 850 000. Kosovo suurimad linnad on Kosovo Vabariigi pealinn Priština (162 000 elanikku) ja Prizren (95 000) Kosovo edelaosas. 

2007. aastal moodustasid albaanlased Kosovo rahvastikust 92%, serblased 5,3% ja teised rahvused 2,7%. Albaanlased on moodustanud enamuse 19. sajandist, varasem etniline koosseis on täpsustamata. 

Kosovo albaanlastest koosnevat elanikkonda nimetatakse muudes keeltes ka kosovarideks. Kosovo piir ei ühti (albaanlaste) etnilise piiriga. Kosovo põhjaosas ja väiksemates enklaavides on serblaste ülekaal. Endises Jugoslaavias on ka väljaspool Kosovot (Põhja-Makedoonia loodeosa, Preševo Lõuna-Serbias) albaanlaste enamusega piirkondi. 

 15.10 Vranje – Kriva Palanka (Põhja-Makedoonia) 

Kuna uni läks vara ära ajas Ats ka mind oma kolistamisega üles. Ajasime roobad selga ja pakkisime jälle rattad. Enne Vranjest lahkumist bensukas võikud ja kohvi. Kuigi päike paistis oli veel üsna jahe. Eriti suuremal kiirusel. Aga mitte kauaks. 

 Vranjest u 30 kilomeetri kaugusel ületasime Põhja-Makedoonia piiri. See piiripunkt oli mägede vahel orus ja paistis väga kõrvaline ja mahajäätud. Tekkis tunne, et kedagi ei ole tööl. Aga oli ikka küll ja esimest korda uuriti ka põhjalikumalt dokumente ja ratta kindlustust. Nüüd otsustasime keerata jälle rajalt maha TETi peale ja me ei pidanud pettuma. Seiklus algas kohe. Muidu oleksime Kriva Palankas olnud tunniga. Nüüd kulus umbes 5 tundi tõsist offroadi. Vahepalaks sõitsime ka ühe päris järsu mäe otsa kus asus keskkaegne observatoorium. 

 TET kulges mööda saviseid, mudaseid siis jälle liivaseid ja kiviseid teid. Läbi põlenud metsade, mööda kitse, lamba ja lehmakarjadest. Eriti ägedad olid rohused mäetipud ilma ühegi puu ja põõsata. Vaid mustikapuhmad siin ja seal. Minu rattal kulusid nüüd millegipärast tagumised piduriklotsid täiesti ära aga selleks ajaks olime juba Kriva Palanka lähedal. Pidurikettad olid meil mõlemal kuuma saanud ja veidrat sinaka tooniga. 

 Linnas täiendasime varusid suuremas poes, et tõusta jälle mäkke juba tuttavasse kloostrisse, kus esimesel sõidupäeval ööbisime. Kloostris võeti meid kenasti vastu. Sõime kohalikke rahvusroogasid ja loputasime need taaskord alla kloostriõllega. Tegime ka vahva jalgsimatka kloostri ümbruses. 

 16. 10 Kriva Palanka – Sofia (Bulgaaria) 

 Olime selleks päevaks leppinud kokku rataste pakkimise ja ära andmise Sofia tuttavas terminalis ja pidime sinna jõudma kella peale. Hiljemalt kella 15ks. Eks me siis uhasimegi. Vahepeal tankimispaus ja ikka edasi. Kõige hullemaks osutusid viimased kilomeetrid Sofia suurlinna liikluses. Kus paar mahasõitu ka maha magasime aga õnneks olime lõpuks õiges tänavas ja logistikakeskus juba paistis. Rataste pakkimine ja juba tuttava trammiga kesklinna. 

17.10 Sofia puhkepäev 

 Kuna Atsil oli tähtis veebikoosolek sisustasin mina oma päeva plaadipoodide kammimise ja muusika otsimise+kuulamisega. Päris tühjade kätega ära ei tulnud. Päeva teises pooles külastasime turismiatrakstsioone ja kohalikku kino. Kaks korda. 

 Püüdsime ka süüa võimalikult palju türklaste valmistatud dönereid. Mis eriti hästi ei õnnestunud, kuna need olid üsna toitvad. 

 18.10 Sofia- Tallinn Sõitsime koju tagasi ja ring sai täis. 

Külastasime kokku 8 riiki: Bulgaaria, Põhja-Makedoonia, Albaania, Montenegro, Horvaatia, Bosnia ja Hertsegoviina, Serbia ja Kosovo. Mõnda neist põhjalikumalt, mõnda üsna põgusalt. 

Tegelikult võiks täiesti vabalt kaks nädalat, nagu me sõidus olime, pühendada ühele riigile nendest ja ka siis jääks palju nägemata. Aga alati saab ju tagasi minna ;) 

 Soovitusi iseendale ja teistele motomatkajatele ka, kes Balkanile plaanivad minna:

 - Ära mõtle üle, mine vooluga kaasa aga mägijõgede vool võib vahepeal kiireks minna. 

- Majutuse saab igal pool lihtsalt. 

- Kui kaardiga maksad, kontrolli summat :) 

- Sularaha, tagasi antakse muidugi kohalikku sodi, sestap on märksõnaks väikesed kupüürid. 

- Varuosad, igast trossid, miks mitte ka peoga piduriklotse, veidi õli jne. 

- Tööriistad. 

- Vähem riike aga põhjalikumalt.

 - Offline kaardid.