Monday, September 26, 2016

Gruusia 13-22.09.2016


13.09.2016 Tallinn -Kiiev-Tbilisi
Kohtusime Margusega Tallinna lennujaamas lõunapaiku, et alustada ammu planeeritud ühist reisi Gruusiasse. Gruusias oleme mõlemad käinud. Margus rohkem, mina vaid ühekorra aastal 2010 ühel euroopanoorte koolitusel Batumis. Aga loodust, mägesid ja muid vaatamisväärsusi pole eriti näinud kumbki.
Kõigepealt lendasime Kiievisse. Uurisime kas tasuks ka Maidanil käia aga öeldi, et meie 4 tunnisest vabast ajast võib väheks jääda. Otsustasime, et käime seal tagasitulles ära, siis on passimise aega 8 tundi.
Kiievis kohtusime endise alpinisti Urmasega, kes oli väga jutukas. Kuulasime lennujaama põrandal tema reisisoovitusi ja põhjalikku analüüsi elust naistega.Mis tal väga hästi õnnestunud ei olnud. Naised olid tema arvamuse kohaselt vastikud ja õelad. Meil soovitas ta olla ettevaatlikud ja sõlmida abielludes lepingud. Nojah elame näeme.
Varsti olime lennukis ja peagi kuumas öises Tbilisis.
Lennujaama ees oli palju taksojuhte ja hinnad tõusnud nagu ikka. Kauplesime usinasti ja saime toreda hinna. Loomulikult oli meie masinaks päevinäinud ziguli 05. Autojuhiks väike ja paks grusiin, kes koguaeg suitsetas ja rögises nagu hakkaks otsi andma. 
Meie korter Tbilisis
 Tiirutasime nagu nato sõjalennuk peipsi kohal aga kohta üles ei leidnud. Kuigi alguses ütles ta, et koht on vägagi tuttav. Kell oli juba 3, kui lõpuks helistas tagasi hosteli omanik ja korjas meid peale. Olime tegelikult lähedal. Määrdunud hommikumantlis perenaine pakkus teed ja puhus juttu. Korter seeeest oli kuninglik. 1937 aastal ehitatud majas. Uni tuli.


14.09.2016 Tbilisi-Kutaisi-Mestia
Hommikul tõusime suht vara ja ehmatasime pererahva otse sängist üles, et maksta toa eest. Sõitsime Metrooga Didube peatusesse ja sealt keset basaari leidsime marsrutka.Gruusias tohutult populaarne liiklusvahend. Tavaliselt ford transit. Suuremaid busse näeb haruarva. Margus küll arvas, et saame igal pool tünga. Mina püüdsin teda rahustada.
Marsrutka ja turistid
Päev möödus põhiliselt sõites. Vahepeal hatsapuri ja õllepeatused ja siis jälle edasi. 

Turistid ja bussijuhid keha kinnitamas.
Viimast otsa sõites oli ka bussijuhiga väike nägelemine. Ta süüdistasmeid pettuses, et oleme talle 20 laari vähem maksnud. Peatas bussi keset tühermaad rebis ukse lahti ja pistis räuskama. Ülejäänud inimesed meid, kui vargaid põlglikult põrnitsemas. Meie jäime endale kindlaks ja bussijuht lõi käega. Ei tea kuhu ta selle raha kaotas.
Svanetia
Õhtul Mestias einestasime ja tutvusime linnaga. Kiskus külmaks ja jahedaks. Ei hakanud öösel matkale minema ja leidsime kena öömaja. Eks hommikul paistab mis saab.
Parimad hinkaalid. Kodused ja soojad. Käsitöö.

15.09.2016 Mestia-Mazeri
Ööläbi ladistas vihma aga hommikuks oli ilm ilus ja päike paistis. 
Mestia
Varustasime end leiva ja juustu ja rohke veega ning alustasime mäkke ronimist. Plaan oli liikuda 2500-2900 meetri kõrgusele ja liikuda mööda mägesid Mazeri külla. Kokku 19 kilomeetrit ja 10 tundi. Ööbida plaanisime mägedes. Põhitõus oli väga raskeja väsitav.

Kindlutornid iga majapidamise juures
 Tegime iga natukese aja tagant pause. Seljakotid andsid raskust juurde. Mägedes oli ka palju lehmi rohtu näksimas. Margus püüdis ühest meile pakikandjat koolitada aga lehm ei allunud koolitusele vaid põgenes võssa. Õnneks ei kinnitanud me talle veel pakke turjale. 

Margus lehmi koolitamas.


Üsna kõrgel juba.
Peagi olime mäe otsas ja valisime rada mis siirdus Mazeri poole. Meile järgnesid Korea turistid, kes tegelikult Koruldi järvesid otsisid. Suunasime nad õigele rajale. Vaated olid imelised. Lummavad. 

Guli pass

Matkasellid
 Ületasime mitmeid orge ja mägijõgesid. Aeg veeres armutult ja plaan mägedes ööbida tundus kahtkasem kui alguses. Minu põlved hakkasid kalaskumistel valu tegema. Vahepeal sadas vihma ja puhus jäine tuul, millega me ka arvestanud ei olnud. Ja siis see juhtus. Eksisime veidi teelt. Ja see eksimine maksis meile paar tundi valget aega. Vaatasime, et ilma telgita ööbimine sellise mäe peal oleks enesetapp ja pöördusime tagasi. Paari kohapeal oleks ka kukkunud aga kõik läks kenasti. Hetk enne pimedat olime ohutus kohas. Jalad valutasid ja alla oli veel 5 km laskumist. Kuu valgustas teed ja meil olid ka pealambid aga jõudu ei olnud. Veidikese otsimise peale leidsime ühe poollagunend karjuseonni.
Kodutunde Margus
  Seadsime end seal sisse ja saime kenasti magatud.


16.09.2016 Mestia-Poti
Öömaja mägedes
Hommikul vara ajasime kargu alla ja suundusime alla Mestia poole. Oli raske. Õnneks tuli karjuste perekond UAZiga ja viis meid kastis Mestiasse. Kastis loksusid veel piimanõud ja juustukerad. Mõtlesime, et neist saaks laheda dokfilmi vändata. Kohtusime eelmine päev mäkke ronides selle perega nende hüti ees. Istusid kolmekesi pingil ja vaatasid kaugusse. Õrnad udupilved ümberringi keerlemas. Istusid ja vaikisid. 
Hommik UAZiku kastis
 Mestias kerge eine ja pärast pikka jagelemist marsrutkajuhtidega liikusime Zugdidi poole. Teel nägime uhket hüdroelektrijaama mis saksa sôjavangide poolt ehitatud. Veel oli karjamaal kivikoristaja. Kuna karjamaad on mäenõlvadel, tuleb kivile väike tõuge anda ja ta veereb jõkke või maanteel kihutava ziguli esiaknasse.
Hatsapuri ehk juustupirukas. Põhivärk.

Marguse korjatud sirmikud pärast kerget praadimist. Olidki head.
 Zugdidis otsisime kaua internetti, lõpuks saime. Võtsime ühendust Marguse tuttava ohvitseri Giorgiga kes andis meile juhised, kuidas tema juurde jõuda. Mina istusin kohvikusse ja Margus läks juuksurisse, et ennem tähtsa inimesega kohtumist endale veidi korralikum välimus anda. 

Turuhoone Potis
Sõidab
 Zugdidist läksime Potisse. Uhkesse sadamalinna. Ostsime turult konjaki ja istusime jälle marsasse, et sõita veidi edasi Urekisse. Urekis istusime kohalikku tsaihanaasse ja helistasime Giorgile. Ta lubas tulla 30 min pärast. Võtsime mõned õlled ja pikad hatsapurid. Varsti oli oodatud üle 2 tunni. Gruusia värk. Mõtlesime, et ta ei tulegi aga tuli siiski. Sõitsime väiksesse külla ja meid võttis vastu uhke villa. Aias kasvas erinevaid frukte. Alates kiividest lõpetades kõrvitsatega. 
Pidulaud
 Kohe pandi saslik tulele ja laud täitus erinevate hõrgutistega. Ojadena voolas punane koduvein. Kusjuures väga hea. Toost järgnes toostile ja vanaisa uinus. Naisi lauda ei palutud.Aga kui laual miskit vähenema hakkas tõi perenaine lisa. Ilma palumata. Lapsed istusid vaikselt diivanil ja rääkisid siis, kui neilt midagi küsiti. Selline kord.


17.09.2016 Ureki
Arehhi
 Ärkasime vara ja tegime tiiru koos vanaisaga külavahel. Ärgata oli ok aga vana grusiini kombekohaselt toodi meile ka kaks klaasi tsatsat, mis on puhas mürk. Neelasime selle viisakusest alla ja tervis läks allamäge.Püüdsime dünamiidiga kalu väikesesest ojast ja aitasime bussi mäest üles lükata.
Hommikune jalutuskäik
 Nööril kuivas Eesti lipp, mida pererahvas pidas usa lipuks. Aga mis seal ikka - suured riigid mõlemad. Varsti saabus Giorgi perega tagasi, sisseoste tegemast ja oli aeg lõunat süüa.

Seal ta kuivas
Siis valmistasime vanaisaga õnged ette, et kalale minna. Spinningu otsas oli tina ja puupulk ning 2 meetrit võrku. Nagu pärast välja tuli – ka täiesti ebaseaduslik rakendus. Kalale läksime mõne kilomeetri kaugusel asuva jõeäärde. Jõeääres oli palju prügi ja lehmasid aga jõgi ise ilus puhas ja kiire vooluga. Meie jäime kohe oma rakendusest ilma ja hakkasime hoopis võrguga püüdma. 

Kalaretkel
Loomulikult ka ebaseaduslikult. Päike kõrvetas ja võrku jäid ainult pisikesed kalad. Vanaisa sai aga päris vahvaid kalu oma illegaalse rakendusega. Läksime koju ja naised hakkasid kalu puhastama, et neid suitsutada.
Õhtupoole läksime veel Ureki kuurortisse. No see oli ehtne vene turismimagnet. Tümps käis ja igast tränimüüjaid oli tänav täis. Istusime ja vaatasime päikeseloojangut. 
Must meri, must liiv
Õhtul oli külla tulnud Anzori oma prouaga. Kordus eilne stsenaarium. Laud oli nagu äke ja toost järgnes toostile. Anzori vajus järjest rohkem laua alla kuni laual olid ainult prillid millega klaase kokku löödi. Lõpuks oli aeg külalistel lahkuda ja nii saime ka meie magama. 


18.09.2016 Ureki - Borjomi
Hommikul oli aeg pererahvaga hüvasti jätta. Meie läksime marsrutka peale ja nemad jäid omi asju ajama. Sõitsime kõigepealt Kashurisse ja siis juba Borjomisse. Tervisevetele. Bussijaamas oli palju rahvast, kes meile üksteise võidu oma kortereid pakkusid. Otsustasime natuke keha kinnitada ja ise otsimisega tegeleda.
Aitasime leivaküpsetajal tuld teha
 Kõhud hinkaale ja hartsood punnis täis, liikusime edasi ja tänaval tuli meile vastu üks proa, kes oma korterit pakkus. Korter oli kena ja maksis vähe - 12 euri, nii me sisse kolisimegi.

Meie maja Borjomis
 Pärast väikest puhkust seadsime sammud tervisevetele ehk borjomi mineraalvee parki. Jõime otse allikast borjomi vee algmaterjali, mis maitses nagu autos seisnud borjomi lõpp või grusiini higi. Park oli täis erinevaid atraktsioone lastele ja müügiputkasid. Algas metsatee ja 2 km pärast olime basseinide juures, kus 27 kraadine vesi. 
Basseinid looduslikult sooja mineraalveega
 Puha looduslik ja väävlihaisune. Turiste käib siin vähe, kuna siia peab jalgsi tulema. Basseinide juures oli ka gruusia tv9 võttegrupp, kes tegi reisisaadet. Saime ka telekasse. Pärast kosutavat suplust liikusime linna ja esinestasime restoranis Metropol. Suur ja võimas koht. Sõime lambasaslõkki jms ning koduveini, mis oli väga hea. Saslik oli sitt ja üle soolatud. Naaberlauas oli Viive sünnipäev, torti toodi meilegi. Mängis ka ühemehebänd. Mees istus arvuti taga, suits ees ja kui viitsis siis ka laulis. Oli tore pidu. Uni oli ka hea.


19.09.2016 Borjomi
Margus tõusis varem ja käis turul ning vaaritas hommikusööki. Tõusin ka ja aitasin selle lõpule viia. Kauplesime öömaja veel üheks ööks ja läksime matkale. 

Borjomi park ja pudeldamisvabrik (endine)
Tegelikult leidsime ka ühe öömaja 8 euro eest kahepeale aga see oli siiski gramm parem, varisemisohtlikust karjuseonnist Mestia lähistel.
Kõigepealt sõitsime köisraudteega Borjomi platoole ja edasi liikusime jala. Üle mägede, läbi külade. Vahepeal kümblesime jääkülmas mägijões ja astusime läbi kahest kloostrist. Ühes toimetasid nunnad ja pakkusid meile külma vett. Oli kosutav. Matk kestis terve päeva.
Külaelu

Matkarajal
 Õhtuks olime tagasi linnas, et külastada pisut vana ja väsinud linnamuuseumi ja turgu. Arbuus oli jama aga viinamarjad täitsa mõnusad.
Killuke Borjomi ajalugu
 Õhtul tegime veel tiitu termaalbasseinidesse ja tagasi. Hiljem einestasime turisti baaris. Vein oli seekord halb ja söök ülehinnatud, muidu enamvähem. Kuna jalad valutasid päevasest ringitrampimisest, läksime kiirelt magama. 


20.09.2016 Borjomi- Tbilisi
Tõusime suht vara, et kolida välja ja võtta suund Tbilisisse. Hommikusöögiks haarasime paar hatsapurit ja sõit marsrutkaga võis alata. Valisime ikka selle, kuna rong sõitis 5tundi ja marsrutka ainult 2.

Otsisme kohe üles majutuse ja vabanesime oma kandamist. Meid juba oodati. Koogi ja kohviga. Vahepeal oli ostetud ka uus voodipesu. Läksime linna suurimale turule ja ostsime pähkleid ja muud kraami, et koju viia. Jalutasime niisama ja tegime siinseal paar õlut. Leidsime Margusele ka kauaotsitud lambavesti. Aga ta ei ostnud seda. Liiga kallis. Lubas kodus ise mõnel lambal naha koorida ja vesti teha.
Metroo Tbilisis
Leidsime linnapealt kohaliku kino ja läksime venekeelsele seansile vaatama filmi BenHur. See oli pealelugemisega. Täielik pettumus nii sisu kui kogu kino puhul. Raha tagasi ei saanud. Kell oli 1 öösel ja me läksime magama. 


21.09.2016 Tbilisi
Täna hängisime samuti linnapeal. Uurisime vana linnaosa. Viskasime pilgu peale Shakasvili poolt tellitud vabaduse silllale. Ilus klaasist sild. Vaatasime ka üle türgisaunad aga sisse ei läinud. Ilm õues oli ilmselt sama kuum kui Türgi spa. 
Rahu sild

Vahepeal varjusime oma korterisse, kuna kogu pealinn mattus tohutusse vihmavalandusse. Puhkasime kodus ja alles õhtul saime uuesti välja minna. 


22.09.2016 Kojuminek
Viimane pool ööd lubati meil oma tuba kasutada tasuta. Kuna kliente polnud. Öösel kell 03.00 sõitsime lennujaama ja jätsime Gruusiaga nägemiseni. Sest palju jäi ju veel nägemata. Gruusia on väga ilus ja turistisõbralik maa. Samuti väga turvaline. Natukene ka nostalgiline. Niiet mindagu!

Monday, November 30, 2015

Sri Lanka 10-28.11.2015



Tuktuke lennujaama juurde enam ei lasta, aga veidi eemal on neid juba päris palju ootamas.


10.11 Tallinn-Oslo-Doha-Colombo
Njah eks nende lendudega läks seekord vähe pikaldaselt ja korralike tõrgetega. Kõigepealt pärast eesti õhu pankrotti polnud mul reisi esimest otsa Tallinn-Oslot. Olukord oli lootusetu. Päev ennem reisile minekut helistasin igaks juhuks ka uude eestilennufirmasse ja oh imet nad tegid pileti ümber. Saingi sõita. Oslost läks lend Dohasse ja sealt pidi kohe edasi minema Colombosse aga muudkui lükkus ja lükkus. Lõpuks lasti peale. Lennuk tegi tiire küll edaspidi ja tagurpidi mööda lennuvälja nagu kadund Ants Antson Insbruckis. Peale kahte tundi üritamist kamandati kogu 200 liikmeline reisiseltskond maha ja pakuti tasuta süüa. Lõpuks 01.00 saime minema.


11.11 Negombo
Kella 10.00 paiku maandusime Sri Lankal. Kuumus lõi lennukiuksel jalust maha. Õnneks sain püsti. Peale viisastamist ja rahavahetamist sukeldusin lennujaama eesolevatesse taksojuhtide massidesse. Sealt läbi pääsenud olid ees tuk-tukimehed. Need olid juba kõvemast puust ja sealt ma läbi ei saanud. Sõitsin tukiga Negombosse majutusasutusse. Seda peab nende kohta ütlema, et fotograafiaga on neil väga hästi. Bookingus tundus see kodumajutus ok. Kohapeal tekkis idee, et võiksin ka ise näiteks meie vanast laudast 3 tärni hotelli teha. Ühe öö elab ehk üle.
Juba on palav.
Peale kosutavat duzzi tundus, et und ei tule ja otsustasin esimese päeva ringi lonkida ja alles õhtul magama minna. Mõeldud tehtud. Seadsin sammud linnapeale, et tutvuda kõigepealt St. Mary katolikukirikuga
Eelmainit kirik.

Kirikuid on siin palju. Üks onu ütles, et Negombot vôib pidada Sri Lanka oma Roomaks või Itaaliaks.
Negombo kalurid


Kalamees ja niisama asjamees
Kirikust suundusin kuulsale kalaturule. Turistid armastavad seal käia varahommikul kui kalurid merelt saagiga naasevad. Aga nägin minagi kalu. Tonnide kaupa rannaliival kuivamas. Aga oli ka värskeid. Kõike oli. Juttu tegin lahke kalamehega, kes mind igast urgastesse tassis. Vahepeal hakkas kõhegi. Rääkis elust ja olust ja tegi pika ringkäigu. Möödusime ka kuulsatest Hollandi kindluse varemetest, kus praegu toimetab vangla.
 
Vangla ja külalised
Vangla väravas oli palju rahvast kes ootasid sisse pääsuks luba, et lähedastele kriminaalidele süüa, sigarette ja viile viia.
Hakkasin uskuma, et ta raha ei tahagi “teenuse”eest. Tuur venis pikale ja andsin märku et sätin minema. Aga kus sa sellega. Lähme teeme ühed õlled lausus onu. Lion Lager on päris hüva jook. Onu muudkui patras ja jäi sest ühest õllest päris vinti. Midugi on siin pudel ka suurem. Üle pindi.
Vahvad purjutajad.
Restoranipoisid tahtsid ka valge mehega pildile jääda ja mis mul selle vastu oli.
Maksin arve, mis oli Sri Lanka kohta tavatult kallis ja sättisin kodu poole. Onu ikka kaasas. Palus raha veidi perele riisi jaoks. No tegelikult oli temaga ju vahva. Andsin. Ega ta rõõmus ei olnud. Utles et nagu vähevõitu. Homme viin ennast riisihindadega kurssi.
Selline esimene päev sõbralikul, haisval, palaval ja natukene ka ettearvamatul saarel. Homme bussijaama ja ikka edasi.


12.11 Negombo - Anuradhapura
Uni oli väga hea. Kuigi tuba oli palav. Ventilaator pani õhu liikuma. Õnneks tuli õhtul ka padukas mis tegi õhu veidi klaarimaks.
 
Bussijaam
Hommikul kell 8 olin bussijaamas. Busse oli palju. Valisin veidi kallima piletiga seeeest ACga bussi. Bussitransport on ikka väga odav. Kurunegalasse maksis pilet 1 euro. See oli u 2,5 tundi sôitu. Mitte et ta kaugel oleks olnud aga liiklejaid on lihtsalt kohutavalt palju. Sealt edasi võtsin bussi Anuradhapurasse. Seekord tavalise bussi ilma ACta. Aga ruumi oli rohkem ja õhku justkui ka. Igas peatuses tuli palju rahvast peale nendele lisaks igast snäki, joogi ja muu kraami müüjaid ning kerjuseid. Üks mees müüs plekieemaldajat. Mäkerdas oma halli pluusi pastakaga kokku ja hõõrus seda siis hambaharjale lastud vahendiga ja plekk kadus. Kõik ostsid imelist vedelikku. Umbes 3,5 tunni pärast olime kuulsas linnas Anuradhapuras.
 
Väga vana puu Anuradhapuras, mille all omalajal Budha istus ja mõtles.

Võtsin kerge eine ja asusin jalgsi hotelli otsima. Leidsin. Uueslinnaosas suht vaikse kohapeal. Hotellis pisut hingetõmmanud rentisin jalgratta ja asusin budistide kõige pühamaid paiku avastama. Kõike valvas sõjavägi.
Tagasiteel hotelli algas ilma igasuguse hoiatuseta paduvihm. Otsisin tänavalt enamvähem tihedama puu ja parkisin ratta selle alla. Varsti hakkas puu läbi laskma ja kookospähkli tädi kutsus mu enda juurde varju. Ostsin selle auks ka pähkli mille ta osavalt madseetega avas. Maitses päris hästi. Varsti sadu lakkas ja sain hotelli vändata.
 
Kookosemahl - hoopis teise maitsega kui meil müüdavate pähklite sisu.
Homme varavalges juba Wilpattuga tutvuma.


13.11 Wilpattu National Park
Paabulind Wilpattu Rahvuspargis.
Öösel ei saanud hästi uinuda. Sääsed ründasid. Hommikul olid ka suur prussakas ja konn sandaalidesse kolinud. Püüdsin ventika kiiremini keerlema panna, et see sääsed laiali puhuks aga miski ei aidanud. Palav oli ka. Lõpuks hakkas naabrimees relakaga mingit plekki lõikama. Sellepeale tuli uni.
Minu lemmik sipelgapesa
Äratus juba 04.39 et minna Wilpattu National Parki. Autojuht korjas mu peale ja sõit läks lahti. Kahjuks ei osanud ka tema väga palju inglist rääkida. Samas hädapärast sain hakkama. Ta oli endine sõdur. Teeninud Pakistanis, Indias ja eitea kus veel 25 aastat. Valetasin igaks juhuks et olen ka teenistuse läbinud ja et olen kuulipilduri abi. Uskus ja kiitis mind selle eest.
Rahvuspark
Varsti olime Wilpattu lähistel ja vahetasime auto jeebi vastu. Väravas tuli osta pilet. Kohalikud 130 ruupiat ja välismaalased 3000. Kogu see pull läks palju maksma aga oli tore olla loodusrüpes. Kohe parki sisenedes nägime elevanti mööda teed astumas. Õigemini tema perset. Hoidsime targu pikkivahet kuni ta läinud oligi. U 40 ruutkilomeetril nägime täpilisi hirvesid, rebaseid, krokodille, suuri sisalaikke, paabulinde ja muid elukaid. Mulle meeldis eriti sipelgapesa. Kuna siin kuuseokkaid ei ole ehitavad sipelgad pesa mudast. Suured augud sees nagumlapsed oleks liivalosse ehitanud. Kohalikud ei pidanud seda vaatamisväärseks. Elevante rohkem ei näinudki.
Mõne tunni tiirutanud hakkasime tagasi minema kui äkki - autoratas lahti. Pidin nentima et ega kui viiest üks polt on alles ei saagi ratas all kaua seista eriti sellisel maastikul. Jätsime jeebimehe maha ja ronisime teise jeebi peale, mis viis meid autoni.
Tagasi hotelli. Vahepeal võtsime ka väikese tee piima ja suhkruga. Teeäärses kohvikus oli niipalju kärbseid, et oli raske lauapealt tassi üles leida :)
Võtsin hotellist oma asjad ja sõitsin bussiga Dambullasse. Reis kestis 2 tundi. Kui buss liikuma hakkas mõtlesin, et toetan pea korraks seljakotile. Kui silmad lahti tegin olin kohal :) Öine ärkvelolek andis tunda.
Maandusin Sandra nimelises hotellis. Palusin kohe 2 õlut ja sööki. Külalislahkus ja söök on siin võrratud.


Kohalik õlu.

14.11 Sigirya/ Dambulla - Kandy
Tänane öömaja oli suurepärane. Pererahvas pingutas tõeliselt, et saada Sri Lanka parima hosteli tiitlit. Loodan et nad selle ka saavad. Hommikul jõin kannutäie kohvi ja olin valmis uuteks seiklusteks. Hosteli omaniku onu võttis mind tuktuki peale ja sõit algas. Varustasin ennast värskete pirukate ja veega. Pagariäri on siinmail väga hinnatud. Igast väiksemast urkast saab osta värsket toodangut. Lisaks sellele et see on väga pehme ja maitsev on see ka ülimalt odav.
UNESCO nimekirja kuuluv Sigirya rock
Sõitsime vaatama Sigirya Lion rocki. See on selline üksik kivi või mägi keset lauskmaad. Teepeal olime tunnistajaks ka ühele rõvedale avariile. Tuktuk oli üle kuudi käinud ja kaks turisti vigastatud. Õnneks mitte midagi eluohtliku ma loodn. Tuktuk on kolme rattaga ja ilma igasuguse turvavarustuseta.
Fresko Sigiryas


Kunagi kasutati selliseid treppe


Turist
 
Vihma sadas. Õnneks laenasin ma hostelist vihmavarju ja väga märjaks ei saanud. Sigirya rock on kunagine budistide tempel ja hilisem kuningakindluse koht. Käisin ka üleval ära kuigi pilet oli kallis. Turiste oli palju. Maagiline ja ilus koht peab ütlema.
Edasi viis mind tuktukionu kohalikku taimeaeda. Seal sissepääsuks piletit ei olnud vaja. Taimetark näitas veidi räsitud taimi ja tutvustas nende raviomadusi ja kasutusvõimalusi. Edasi nagu klassikalises turistilõksus viis ta mind poodi kus hinnad olid kümme korda tavalisest poest kallimad. Võtsin väikse sidrunheina õli sääskede vastu. Tundub, et aitab isegi. Või on sääsed ära kadund.
Klassikaline taimeaia nimeall esinev turistilõks. Need on vist Aasias igas riigis olemas.
Edasi pani tuktukimees mu maha Dambulla kuldse ja koobastempli ees ja läks ise minema, kuna see asus hotelli lähedal. Kuldtemplis oli suur kullatud Budha kuju, kuld veidi koorumas.
Kuldne tempel
Koobastemplisse tuli jälle ronida ja ka pilet osta. See oli seda väärt. Koobastesse rajatud templis oli 153 erinevas asendis Budha kuju ja palju maalinguid.
 
Koobastempli 153 Budha kuju



Kõige ilusam tempel.
Pärast lonkisin hotelli ja tegin lõunasöögi. Mis oli taaskord väga maitsev. Jätsime hotelli omanikuga hüvasti ja ta viis mu bussipeale. Täitsa heast tahtest. Bussisõit Kandysse kestis u 2,5 tundi ja poole sellest seisin püsti. Ei olnud sellist trügimise tuju. Kui minu juures üks koht vabanes vaatasime ühe onuga pikalt tõtt, et kes ennem jõuab. Mina jõudsin.
Kandysse jõudes oli juba pime. Õnneks ei sadanud. Hotelli otsimine nõudis vaeva kuna see oli veidi teises kohas kui lubatud. Heade inimeste abiga sain kohale. Ajasin pikalt juttu Hispaania ränduritega kes on ette võtnud aastase rännu Indias. Viisa pärast tulid vahepeal Srilankale. Kandys on juba rohkem turiste ja melu.
Homme vaatan veidi linnapeal ja jään veel üheks ööks siia. Võtan tempot veidi maha.


15.11 Kandy
Täna öösel väga magada ei saand. Tundus, et kirbud närivad. Kratsisin omal jalad lõhki. Vist olid lihtsalt närvid läbi. Kuna olin otsustanud veel ühe öö Kandys olla bookisin uue hotelli. Raudteejaamale veidi lähemal. Maitsesin ka hotelli hommikusööki ja kohvivett. Olin magamata ja vihma sadas. Erilist entukat ei olnud.
Ruhan ja nipsukoroona e. carrom
 
Ennem minekut mängisime hotelli omanikuga Ruhaniga veidi kohalikku nipsukoroonat. Selline väiksem laud kui koroonas ja muidu peaaegus samad reeglid. Sain haledalt lutti. Aga täitsa vahva mäng. Peab endale ka meisterdama. Kaasa võtta ei saa. Veidi liiga suur. Jätsime jumalaga ja ma läksin linna vallutama.
Jalutasin Kandy järveääres ja kaesin ka kuulsa Hambatempli üle.
 
Kandy järv ja taamal kuulus Budha hambatempel

Budha hammas hoiul. Ei tea kuidas see tema käest kätte saadi. Igaljuhul igalpool kirjutati, et seda hammast seal üleüldse ei näidatagi. No ma vaatasin eemalt. Sisse ei astunud.
Vahetasin raha ja einestasin kohalikku dosat, mis oli nagu tavalise pannkoogi sisse keeratud sodi. Indias sai sama nimeall olnud ikka paremat asja. Aga kõlbas kah.
Edasi vaatasin üle ka suure turu kus turistid usinasti nänni kokku ostsid. Ma ostsin vihmavarju sest vihma ju ikka sadas.
Restoraanis
Möödaminnes vaatasin ka kuuksa Kandy kriketistaadioni üle. See mäng on siin uskumatult popp. No nagu Raplas korvpall vms.
Otsisin üles oma uue hotelli ja otsustasin mõned tunnid põõnata. Õhtustasin veel pere juures, kes majutust pakub. Jällegi ülihea. Eriti puuviljasalat ja kõrvitsakarri. Peretütar rääkis väga head inglisekeelt. Ütles, et siin Srilankal on nii igav ja pole midagi teha. Tema tahaks olla sotsiaalne ja pidu panna ja endale tätoka teha. Kiitsin tema mõtteid ja soovitasin USAsse põgeneda, mida ta peale keskooli lubaski teha. Õhtusöögil oli ka üks rootsi naine poja Bellega. Ajasin nendega ka juttu. Turiste tuli juurde. Ahmet oma sõbraga. Ma läksin igaks juhuks magama.
Homme püüan saada rongipileti Hattonisse ja valmistuda vallutama Adams Peaki.


16.11 Kandy - Hatton - Delousi
Täna öösel oli vist parim uni siin ülse. Putukaid ka polnud. Hommikusöögi lauas sõbrunesin ühe Hiina kutiga, kellega läksime koos raudeejaama.
Sõiduplaan




Kandy raudteejaam


Pidin minema veidi varem kuna olin jätnud pileti varem ostmata. Sain pileti probleemideta. Esimesse klassi. Vahepeal tuli päike ka välja. Rong väljus täpselt. Sõit oli umbes sama kiires tempos nagu Ibrahim läbis Selveri suurjooksu, selleest kulges tee mööda mägesid ja teeistandusi. Oli kena vaadata. Paljud turistid pildistasid ja filmisid seda vaatepilti.
Rong ise


Tüüpiline pilt pöörangul rongist
Väljusin Hattonis. Peaaegu kõigile olid autod ja bussid vastu tulnud. Väljaarvatud mulle ja kahele sakslasele. Läksime nendega bussijaama sõitsime Maskelyasse, sealt edasi Delousiesse.
Jälle sajab




Hotellis einestasin ja planeerisin edasist reisi ja valmistusin öiseks mägironimiseks Adam Peaki e Siri Pada e Budha jalajälg jne. Heal mäel mitu nime. Mõtlesin ka selle inglise keele oskuse peale, et inimesed erinevaist maailmanurkadest räägivad seda ikka väga erinevalt. Kõrv tahab alati harjuda. Grammatikast pole lugu. Tähtis on sõnavara.
Nüüd püüan ennem teeleasumist veidi tukastada.


17.11 Adams Peak (2243 m)
Äratus 02.15 ja mäe poole teele. Liitusin teiste ränduritega. Oli väga pime aga õnneks ostsin taskulambi eelnevalt. Ilma selleta poleks saanud.
Hotell
Algus

Ülesse viis 5000 trepiastet ja niisama lonkimist. Oli ikka jube väsitav. Olin üleni märg ja tegin tihti peatuseid aga üles ma igaljuhul sain. Õnneks oli selge öö ja vihma ei sadanud. Üleval oli jälle väga külm ja tuuline. Ajasin kõik riided selga mis kaasas olid. Päike tõusis 5.50. Ahsoo üles jôudmine võttis kolm tundi.
Jõudsin üles
 
Siin see jalajälg ongi varjul
Päikest oli näha ja kõik hõiskasid rõõmust aga muud näha ei olnud. Pilved jäid maa ja taeva vahele. Kell kuus avati ka tempel kus budistide arvates Budha jalajälg, hindude arvates Shiva ja kristlaste arvates Adama. Püha kõigile. Detsembrist kuni maini külastab mäge väga palju palverändureid. Siis on hotellid kõik punnis täis ja rohkem melu. Praegu oli hotellis üksinda. Teisel päeval tuli rahvast juurde.
Allatulek võttis kaks tundi. See oli ka raske. Põlv hakkas valu tegema.
Alla
Allatulles nägin seda kogu ilu, millest olin pimedas mööda jalutanud. Märkasin ka ühel ülisuurel puul mesilaste kärgesid rippumas. Huvitav kas keegi neid ka korjab. Pärast hotellipoisiga juttu tehes selgus, et tema oma sõbraga korjabki. Oleks rohkem aega oleks saanud minna koos korjele.
Tempel

Kohtusin ka ühe trummipõristava budhamungaga ja muidugi paljude ränduritega. Oli väga võimas.
All võtsin kiire duzzi ja hommikusöögi.
Pärast jalutasin veel ringi vaatasin Laxapana juga ja niisama kohalikku elu.
Mesilased
Munk oma toimetusi tegemas
Üldiselt selline pool puhkepäev. Edasi ei hakanud sõitma. Homme juba tagasi Hattonisse ja sealt rongiga Nuwara Elya poole. See pole siit kaugel. Nagu enamus kohti aga aega võtab pool päeva, et kohale jõuda. Eriti siin mägises piirkonnas.


Laxapana
Panen kirja ka ühe lühijutu “Kuidas ma naise võtsin?” Srilanka hotellipoisi jutu ainetel.
Et Srilankas naist võtta pead sa teadma kõigepealt, et naine keda sa kosida tahad on naine. Ei ei ära saa valesti aru. Ma mõtlen naise iga. Kui tüdrukul on esimest korda päevad jätavad vanemad ta koju terveks kuuks. Lukutaha. No sest ta on must ja keegi ei tohi teda sellisena näha. Aga vat kui teistkorda on päevad antakse kogu külale sellest teada ja tehakse suur pidu. Ei ole piinlik. Uhke on. Nüüd teavad kõik, et see tüdruk on meheleminemiseks küps. Mina kohtasin oma kihlatut Feisspuukis. Päriselt. Oli sõprade sõber. Alguses vahetasime sõnumeid ja rääkisime üksteise tõekspidamistest. Need ühtisid. Eks pildid meeldisid mulle ikka ka. Ta on Nuwara Elyias geograafiaõpetaja, mina Delousies toapoiss. Meie vahel on 60 kilomeetrit ja mul on töö 7 ööpäeva nädalas, palk on 80 eurot kuus. Sellepärast peamegi kaks aastat ootama ja raha koguma. Ega see kihlumine nii kergelt käinud. Kõigepealt leppisime omavahel kokku. See oli lihtne. Siir rääkisin ma oma emale. Ema tahtis muidugi kohe tüdrukule helistada. Helistaski. Kiitis heaks. Tüdruk käis ka meie juures perega kohtumas. Meie poolt oli siis asi otsustatud ja kokkulepitud. Siis oli tüdruku kord. Pidin teda ikka kaua aega torkima et ta oma isaga räägiks. Lõpuks rääkiski. Leppisime kokkusaamise kohvikus. Isa eriti midagi ei rääkinud ja lubas lahkudes varsti oma otsusest teada anda. Ootasin. Kaua. Paar nädalat. Lõpuks helistas ja kutsus enda juurde koju. Nii et tüdruk ei teadnud. Ajasime pikalt juttu. Lõpuks lubas isa mulle jälle teada anda. Ma tüdrukule ei rääkinud, et olime isaga kohtunud. Pinnisin, et ta isalt ikka küsiks. Lõpuks küsisgi ja isa ütles JAH. No muidugi rääkisin ma ka seda et ma isaga vahepeal olin salaja kohtunud. Minu jaoks on tähtis ausus. Nüüd on asi otsustatud oleme kihlatud. Panime Facebookis ka, et oleme. Helistame igapäev mitu korda, kohtume harva sest mõlemal on oma töö. Paraku erinevas linnas. Kui abiellume oleks tore kui sa saaksid ka tulla.



18.11 Delousi - Hatton - Nuwara elya
Täna hommikul oli ilm tavatult ilus. Väga soe ja selge. Adama mäetipp paistis kenasti kätte ära. Jalad olid aga tõeliselt ronimisest haiged. Kuigi jalutasin ja venitasin peale mäelkäiku.
 
Selle mäe otsas käisingi
Siiski hakkasin liikuma. Peale hommikusööki jätsin hüvasti hotellipoisiga kes oli kahe päeva jooksul päris sõbraks saanud. Rääkisime eelmisel õhtul palju põnevat Srilanka eluolu kohta. Lubas paari aasta pärast enda pulma kutsuda.
Sõitsin bussiga Hattonise ja sealt edasi bussiga Nuwara Elyiasse.
Ilus koloniaalstiilis majadega ja laiade tänavatega linnake. Läksin esmalt postkontorisse ja saatsin koju mõned postkaardid. Näis kes ennem koju jõuavad. Väike võistlus.
Nuwara Elya
Otsustasin bussiga sõita Pedro Estatesse. See on üks sajast või rohkemast teevabrikust Sri Lankal. Suur osa maailmas joodavast kvaliteetteest tuleb just siit. Vabrikusse läksin ikka bussiga. Mõtlesin ka Srilanka bussikoondisele uue hüüdlause “Bussid ju käivad”. Geniaalne mis? Tõesti kohalikud räägivad, et bussiliiklus on nii tihe et ükskord sõitis üks buss teisele tagant sisse. Tegelt mõtlesin ka selle välja. No tõesti miks maksta tuktuki meestele kümnekordset hinda.?!
Teevabrikuid on Sri Lankas palju


Igal pool tee


Teevabrikus tehti põhjalik ekskurssioon protsessist tootmises. Kahjuks ei tohtinud sees pilti teha. Ütlesin küll, et Eestis tee ei kasva aga nad ei uskunud. Ostsin veel kingituseks erinevaid teesid kaasa ka.
Tagasi ikka bussiga sest bussid ju liiguvad. Linnapeal käisin ühes veidi rõvedas urkas söömas aga märkasin seda allas siis kui söök oli tellitud. Mis seal ikka.
Maiustused on tõeliselt magusad nii nagu peab.


Victoria Park.
Astusin oma teekompsuga sisse ka Vctoria Parki sest see jäi koduteele. Oli tõesti kaunis, puhas ja rahulik pargike. Vanas heas inglise stiilis. Pargis oli ka palju abiellujaid pildisessioonil ja suur grupp hiina linnuvaatlejaid, objektiivid ja piksilmad pikemad kui eee nad ise.
Rühkisin mäest üles hotelli ja oli pime.



19.11 Nuwara Elya - Ella
Nojahh ega tänasest polegi palju pajatada. Lahkusin hommikul Nuwara Elyast, et minna rongiga Ellasse või Ellesse, igal pool erinevalt kirjutatud. Võtsin tuktuki üle hulga aja ja kauplesin hinna 600lt 250le. Selle jurde käib ka kõva näitemäng. Mina järgi ei anna, tuktuk lahkub ja veidi aja pärast on tagasi, et nõustuda. Ilmselt sellepärast lasi ta ka allamäge sõites vabakäiguga minna ja lülitas mootori isegi välja.


Sõnumiedastus raudteejaamas
Nanu Oya raudteejaamas oli aega. Polnud mitte kedagi. Järjest rohkem hakkas ajajooksul sinna kogunema autosid ja minibusse, kust tulid välja turistid. Naljakas. Päris paljusid turiste, võiks öelda kõiki, oli saatmas autojuht-reisikorraldaja. Kui jõudsime Ellasse oli neil kõigil seal samasugune vastas. Eks ta ole kallim moodus reisimiseks. Jällegi ilusad vaated ja mõnus rongisõit. Lisaks eelmainit tegelastele oli Ella raudteejaam täis tuktuki juhte ja hotelle pakkuvaid tüüpe.
Minul oli hotell bronnitud ja kaks kilomeetrit jõudsin ka jala käia. Ilm oli veel ilus.
Läbi salapärasse udusse mattunud metsa jõudsin oma öömajja. Jõin teretulemast teed ja ajasin vahva peremehega juttu. Käisin eemalolevast restoranis einestamas.
 
Otsisin hotelli

Tagasitulles olid mul õnneks kaasas kaks sõpra taskulamp ja vihmavari. Tänavad olid muutundud mägi jõgedeks. Jõudsin enamvähem kuivalt hotelli.
Mõtlesin, et olen ka homme siin ja vaatan veidi ringi. Hulgun metsas jne. Ülehomme juba Uda Walawe rahvuspargi poole punuma.


20.11 Ella


Otsustasin et olen ühe päeva veel siin Ellas. Tasus ära. Juba homikul oli ilus päikesepaisteline ilm.
 
Hommikusöök. Need pirukad olid võrratud.

Sõin hommikust, panin pestud riided kuivama ja hakkasin matkama. Kõigepealt läksin Nine Arch Bridget vaatama. Päike kõrvetas. Teepeal kuulsin koera haukumist. Neid on siin palju aga tavaliselt nad ei haugu vaid magavad. Läksin vaatama miks ta haugub. Haukus suure u kahemeetrise mao vist püütoni peale. Madu põgenes. Ma väga lähedale ei julgenud minna ka. Pilti ei saanud teha. Aga elamus oli hea. Kuna tee sillani kulges läbi väikese küla, võsa ja olematute radade olin väga ettevaatlik madude suhtes. Õnneks või kahjuks rohkem neid ei kohanud.
Silla juures olin täitsa üksi. Ei ühtegi turisti. Nad ei pidavat viitsima nii kaugele eriti tihti külast tulla. Oli ikka võimas sild küll. Üheksa kaarega ja üleni kivist. Ei ühtegi metallosa.
Edasi siirdusin Little Adams Peaki otsa. Sinna andis ikka ronida aga vaated olid võrratud. Siit oli näha ka suur ja kuulus Ella Rock. Ja mitmed kosed.
Tee kasvab


Naudime vaadet


Ella Rock
Jalutasin alla läbi teeistanduste, mida on siin tõesti palju. Läksin Ella linna või külla oleks õigem öelda. Seal polnd teha midagi. Teepeal tagasi hotelli käisin ka esimest korda Srilanka ajurveeda massaasis. Rohke õliga, vãga kosutav. Eriti pärast mitmeid päevi mägedes ronimist.
Klassikaline riis ja karri
Võtsin ka klassikalise riis ja karri. Alati on see pisut erinev ja ikka väga maitsev. Vürtsikas ka.
Homme püüan hommikul leida bussi, mis mind juba Uda Walawe rahvusparki viib. Seal peaks palju elevantisid elama. Saab näha.


21.11 Ella-Udawalawe
Lahkusin Ellast oma külalistemajast peale hommikusööki. Läksin bussiga Uda Walawesse. Muidugi paari ümberistumisega. Bussijaamades on alati abivalmis inimesi kes su järgmise ja alati õige bussini juhatavad. Pealelõunal olin kohal. Hotellis käis parasjagu ehitustöö. Leppisin kokku homme hommikuks safari ja levantide orbudekodu külastuse ja tegin väikese jalutuskäigu loodusesse.
 
Jälle bussis

Loodus oli kena aga nii nagu seisma jäin ronisid mööda sääri suured termiidid ja üritasid jalgadesse auke närida, et sinna pesi punuda. Käisin ära jõeääres ja tulin tagasi. Ega siin külas väga miskit teha ei ole. Lisaks ei olnud siin netiühendust ega ka wifit. Puhkasin niisama, lugesin raamatut ja läksin vara magama.
Magada aga ei saanud. Väga palav ja suured oravad krõbistasid katusel.



22.11 Udawalawe
Ärkasin 5.30 ja varsti oli jeep väravas. Ostsime teepealt vett ja sidruniküpsiseid. Rahvusparki oli kogunenud mitmeid jeepe koos turistidega. Mina muidugi üksi autos. Sama suurtes autodes oli tavaliselt 6 saksa turisti või 20 Srilanka sisetutisti. Päike tõusis ja udu laskus maale.
India elevant pojaga


Vesipühvlid


Paabulind
 
Tänasel safaril nägin tõeliselt palju elevante. Kindlasti oma 50ne ringis. Lisaks palju vesipühvleid. Mustad nagu öö. Üleni vees ainult persed ja ninad väljas. Oli palav. Oleksin pühvlite hulka tahtnud minna. Giid aga hoiatas autost väljumise eest. Elevandid pidid ründama. Rahvusparki olid tulnud ka ümberkaudsete külade lehmad. Nautima mahlakat rohtu ja lõbusaid turiste.
Väike pätt
Veel kohtusime igasuguste lindude ja sisalikega. Ja väikese pärdikuga, kes Jeebijuhi suitsupaki varastas.
Pärast mitmetunnist safarit suundusime elevantide orbudekodu vaatama. Oli parajasti söötmisaeg. Neile anti rohtu ja igale ühele kopsikutäis piima vooliku abil. Kui nad suureks sirguvad lastakse nad rahvuspargi territooriumile.
 
Elevantide orbudekodu
Lasin ennast hotelli sõidutada kuhu olin kogemata veel üheks ööks toa bronninud. Pigem teadmatusest et safari nii ruttu otsa saab. Aga asjad muutusid.
Vahepeal käisin külas ja tõin lõunasöögiks arbuusi ja 2 mangot. Need olid ikka väga head. Kui neid tükeldasin saabusid kaks Sveitslast Sebastian ja Juliett. Sebastian inglisekeelt ei osanud ja me rääkisime siis tõlkides. St Juliettt tõlkis kõike mitu korda. Aga oli lõbus. Käisime koos külas süüa, õlut ja arakki toomas. Pärast vestlesime, jagasime reisinõuandeid ja arakki poole ööni. Lubasid oma hipibussiga eestisse külla tulla. Tore kui Sveitsist sõbrad on.
Puuviljatädi


Lõuna


Tavaline tänavapilt sisalik ja koerad
Õnneks ei pea mina kell 5 ärkama, et safarile minna. Nemad aga küll. Mina tõusen 9 ja liigun juba rannarajooni, täpsemallt Tangalla suunas. Veel ei tea kuidas aga bussid ju liiguvad.


23.11 Uda Walawe - Tangalla
Öö oli palav aga sai magada. Tegin väikese kohvi ja jalutasin teeäärde, et sõita bussiga Empilipityasse. See oli juba suurem linn. Kauaks sinna pidama ei jäänud vaid sõitsin kohe järgmise bussiga Tangallasse. Bussiliikluse kohta on ainult kiidusõnu kosta.
Tangalla lemmikrand Sri Lankal
Tangalles otsisin kohe söögikoha ja maitsesin jällegi erinevaid karrisid. Seekord ka kalaga, kuna jõudsin ju rannikule India ookeani äärde. Termomeeter näitas 31 ja tajutavaks pakuti 41. Otsisin kiirelt hotelli. See asus täpselt 50m rannast ja oli mõnus kodumajutus. Kauplesin veel toa ka homseks ja poole odavamalt. Peale külma duzzi läksin randa. Rand oli ilus. Liivarand niikaugele kui silm seletab. Lained olid suured aga kuna oli ka teisi ujujaid siis läksin ka vette. Ega vee temperatuur väga õhust ei erinenud. Ligunesin ja võitlesin lainetega. Tükk aega. Siin oli juba rohkem turiste. Kes vedeles rannas, kes ootas surfiks suuremat lainetust.
Turist rannas


Jee.
Õhtuks valmistas perenaine suuri krevette nagu soovisin. Krt siin on iga naine nagu Lilian Kosenkranius voi noh hea kokk. See söök oli võrratu. Kuna lahja õlu oli linnast otsas toodi mingit 8,8 voldist Lionit. Alguses ei saand arugi, et kange on.
Pärast sõitsin peremehe tuktukiga linnast välja merekilpkonni vaatama. Lubati, et näeb vb rohelist merekilpkonna kes tuleb kaldaliivasisse munema. Mõtlesin et vaatan ikka ära kõige kauem maal elanud eluka. Nad on ju vanemad kui dinosaurused. Rahvast oli veel aga mitte palju. Lõpuks tuli teade ,et on nähtud.
Läksime vaikselt rannale.
Roheline merekilpkonnatädi läheb peale munemist ookeani tagasi.


Loodusemees kõige ees punase valgusega, sest see ei häirivat kilpkonni. Merekilpkonn on ohus viimase 300 aastaga on populatsioon kahanenud üle 90 protsendi. Küll kalavõrkude, prügi ookeanis, kilpkonnast tehakse suppi ja kilbist ehteid ning loomulikult süüakse ka neid vastmunetud mune.
Munemispaika tuleb kilpkonn maa magnetväljade abil ehksiis sisemine kompass. Samasse kohta kus ise sündinud on. 20 min tuleb ta veest välja siis 1 tund kaevab augu tagumiste lobadega, siis 20 min muneb umbes 100 pinksipallisugust muna, siis u 1 tund ajab esimeste loibadega augu kinni. 10 minutiga veab ta ennast ookeani tagasi. Seda kõike saime me jälgida. Püüdes kilpkonna mitte segada. Õnneks oli rahvast vähe u 20 ringis. Oli uskumatult müstiline elamus. Sellele andis juurde ka lainete laksumine ja kuupaiste. Kell 01 olin tagasi hotellis ja uinusin.


24.11 Tangalla
Täna pidi vara ärkama kuna kell 09 algas kokanduskursus, mida viis läbi meie kodumajutuse perenaine. Olles eile õhtul veendudnud tema imelistesmvõimetes võis julge südamega osaleda. Lisaks minule tulimka üks Tsehhi tüdruk. Tema noormees läks selleasemel randa.
Kursuslane
Õppisime perenaise käeall kuidas teha kala, kõrvitsa, läätse, suvikõrvitsa karrisid. Ja krõbeleiba papadami tegime ka aga selleks on vaja poolvalmis asjad osta ja neid saab ainult siit. Panin tublisti kõik retseptid kirja ja märkisin üles milliseid maitseaineid on vaja siit osta.
Õpetaja


Kõrvitsa karri
Käisin ookeanis ujumas ja oligi aeg enda tehtud lõuna nahka panna.
Pärast seda tegin pika jalutuskäigu Tangalla linnapeal. Külastasin erinevaid randasid ja astusin sisse ka kinno. Film juba käis. Mingi India põnevusdraama. Aru ei saand midagi. Tulin tulema. Vahva kinomaja oli.


Kinos


Ostsin omale ka kohaliku meeste kehakatte sarongi ja uued päikseprillid kuna vanad läksid katki.
Palavus oli järgi andnud ja sättisin ennast taas ujuma. Lained on ikka massiivsed. Vahepeal tõmbab laine su enda sisse ja siis ei saa aru kus on maa ja kus taevas. Pärast väljatulekut kõik loksub edasi. Kes eriti ujuda ei oska ei peaks seal vette kippuma. On ka muidugi rahulikumaid randu.
Srilanka on ikka imeline maa. Siit mitte kaugel keskmaal lädistas igapäev vihma ja oli jahe. Siin rannas on aga väga palav. Kuigi ilmateate järgi lubab ka siin vihma. Ei ole näinud.
Õhta oligi käes.
Homme lähen pealinnale veidi lähemale ja olen kaks viimast päeva vist Weligama nimelises kuurortis. Otsustasin, et pealinna Colombosse ei hakka ronimagi. Suur ja lärmakas koht ja vaadata seal ka miskit erilist vist ei olevat.


25.11 Tangalla - Weligama
Täna hommikul oli kohe väga palav aga tuli minna. Kõigepealt bussiga Matarami ja sealt edasi Weligamasse. Õnneks sõidavad bussid lahtiste uste ja akendega. Uksed on lahti muidugi sellepärast et rahvas peale ja maha saaks sõidupealt hüpata.
Kohalik närimistubakas. Ei olnud hea.
Weligama
Weligamas oli ka palav. Jalutasin ja vaatasin. Siis otsustasin tuktuki kasuks. Ta ei leidnud hotelli algul üles ja arvas et võib rohkem pappi küsida aga ei võind mitte. Eks ta veidi kurb oli aga mis seal ikka.
Hotell v kodumajutus oli askeetlik nagu ikka selles hinnaklassis. 7 euri öö. Võtsin peale külma dussi jalgratta ja kimasin linnapeale tutvuma kaubanduse ja linnaga. Siin rannas toimetavad ka need pulgaotsas istuvad kalamehed aga ma ei tea kas ma neid näen. Peale ujumaskäimist hakkas sadama. Selline troopiline hoovihm. Iseenesest hea. Ei ole enam nii palav ka.
Koolivihikusse pakitud pirukad. Taaskasutus.

Homme hommikul lähen vb vaalavaatlusele ja siis juba edasi Gallesse. Lähemale Negombole. Sest ega palju pole seda reisi enam kahjuks jäänud. Tegin veel rattaga tuuri peale äikese tormi, et näha pulgaotsas istuvaid kalureid aga pulgad olid kõik tühjad.


26.11 Weligama - Galle
Otsustasin siiski vaalavaatlusel osaleda. Selleks pidin ärkama 05.30. Ega see suur probleem polnudki. Nimelt oli öö nii palav, et päris magama vist ei jäänudki. Igaljuhul võttis tuktuki mees mu peale ja sõidutas Mirissasse, kust vaalavaatlused alguse saavad. Kõigepealt läbisime hirmsasti haisva kalaturu. Kalaturge on siin kogu rannikuäär täis, seega haisu.
Mirissa sadam


Läheb vaatlemiseks
Vaalavaatlusele oli minemas mitmeid laevukesi. Turiste vähem või rohkem peal. Läksid ka väiksemad paadid, kuid nendega ei soovitatud minna. Kuigi odavamad aga mitteametlikud. Kuigi mis seal kokkuvõttes vahet on.
Sõit läks lahti, kõigile jagati vett, võileib ja merehaiguse tablette. Mina ei tahtnud. Meri oli rahulik ja tavaliselt mul sellist haigust ei esine.
Teised vaatlejad
Sõitsime rannast päris kaugele ja nägime delfiiniparve. Ja varsti ka sinivaala. Õigemini väikest osa sellest 20 meetrisest ja 45 tonnisest maailma suurimast imetajast. Oli võimas. Nii kui üks paat vaala nägi tormasid ka teised sinnapoole. Sinna poole tekile tormasid ka turistid kus poolt vaala näha oli. Ma kartsin, et lootsik läheb ümber aga õnneks olid meil päästevestid ka.
Siin ta on. Sinivaal.
Pärast korralikku mitmetunnist vaalaahistamist sõitsime randa. Teepeal nägin ka palju lendkalu. Ka esimest korda.
Rannast korjas tuktukimees mu peale ja viis hotelli. Pärast pakkimist ja kannu lahjat kohvi jalutasin maanteeäärde. Paari minuti pärast sõitsin bussiga juba Galle poole.
Teepeal nägin ka pulgaotsas istuvad kalamehed ära.
Galle on suur linn. Hotelli sõitsin ka tuktukiga.
Galle vanalinn
Hotell oli ok ja omanik andis mulle tasuta jalgratta et linnaga tutvust teha.Veel pakkust ta mulle, et võib õhtuks õlut ja kanepit tuua kui soovind kumbagi. Huvitav kas ta ei saanud aru aga see tuli ikka ja jälle teemaks. Valisin siis õlu, mille ta ka pärast tõi. Ja mainis et võib ikka kivi ka tuua.
Galle
Väntasin Galle vanalinna. See on Hollandi võimuaegne suur merekindlus. Koloniaalstiilis ehitisi täis. Midagi muud kui Srilanka tavaline tänavapilt.
Ostsin ka kokku veidi turisminänni, käisin söömas ja läksin magama, kuna eelmine öö polnud suurem asi.
Moskiitotõrje
Homme juba Negombo poole. Ring saab täis.


27.11 Galle - Negombo
Ilmad on ikka jube palavad. Uni läks umbes 07.00 paiku ära. Pakkisin asjad ja läksin võtsin kohvi ja mõned pirukad. Tulin tagasi ja hotellionu pakkus ka kohvi ja puuvilju. Ei olnud ilus keelduda. Võtsin koti ja läksin maja ette bussi ootama. Kuna oli just hommikune tipptund olid bussid nii täis, et inimesed rippusid ustest välja. Ma ei hakand oma kompsudega sinna rippuma minema. Võtsin hotellimehe sõbra tuktukijuhiks. Kuna ta oli eile mulle rääkinud, et tuktuk võtab umbes 4l 100le ja bensu liiter maksab 130 ruupiat ehk veidi alla euro, siis ei saanud ta mult ka hingehinda võtta nagu nad siin tegema kipuvad.
Tagasi Negombos

Bussijaamast valisin ekspress ja tavalise bussi asemel AC bussi. Päris hea oli vahelduseks jahedas olla. Pole mul ju ka üheski hotellis konditsioneeri olnud. Buss sõitis mööda rannikuäärt Colombosse. Oli kena vaadata. Colombo on ikka jube suur ja rahvastatud linn. Algul mõtlesin, et vahin seal ringi ka aga kuumus oli eriti kõrvetav ja tüütud tuk-tukimehed rippusid varukas.
Otsisin tavalise bussi, et sõita edasi oma reisi alguse ja ühtlasi ka lõpppunkti Negombossse. Sõit kestis kaua. Kui kohale jõudsin oli kokku kulunud 6,5 tundi bussisõitu, perse oli valus ja riided läbimärjad.
Dosa ja kiletatud taldrik
Negombos einestasin. Sain lõpuks õiget dosat erinevate karridega. Jube hea oli ikka. Käisin ka sellises kohas nagu meil A- kontor. Ime et eestis veel siukseid kohti leidub. Inimesed olid netis. Sai ka printida ja paljundada. Kuna Qatar oli mu viimase lennu Oslo-Tallinn ära muutnud, printisin uue pileti seal välja. Üks leht 20 rupsi.
Koolipoiss vanaemaga
Ostsin veel maitseaineid ja ühe riidest koti, et asju paremini majandada. Ega rohkem ei jõudnudki teha.


28.11 Negombo - 18.00ks lennujaama
Hängisin täna Negombos ja püüdsin ka õhtuseks lennuks puhata. Sest ega öö oli jälle nii palav, et korralikult välja ei puhanud. Kojusõit võttis aega koos vahepeatustega ligi 24 tundi aga sujus kenasti ja 29.11 olin õhtaks kodus.
Doha lennujaam
Selline see reis sai. Arvasin, et Sri Lanka on Indiaga sarnasem riik aga ei olnud mitte. Viimastel aastatel on turism põllumajadnusest ette läinud ja riik on väga puhas, inimesed lahked, mitte pealetükkivad. Palju on käia ja vaadata aga võib ka mõnes kenas rannas võrkkiiges vedeleda või surfata. Kultuurishokki ei teki. Kui siis võibolla väga nõrga närvikavaga inimeses. Aasia avastamiseks ideaalne sihtkoht. Kui võimalus tekib, siis külastan seda saart taas!!!